Romantik my ass..

Ma olen ennast terve elu pidanud romantikuks, kuid viimasel ajal olen ma selles kahtlema hakanud. Ma ei saa romantik olla, sest ma olen liiga analüütiline.. ja ma ei oska vist ainult südamega armastada..

Ma ei tea enam, kas ma üldse olen armastanud või on see olnud lihtsalt miski tugev kiindumus, miski rõõm selle üle, et ma ei pea olema üksi..

Ma tunnen, et ma ei ole oma puuduvat pusletükki veel leidnud. Ma ei taha, et ma peaksin kahtlema, kas ma ikka armastan inimest, kellega ma nn paar olen..

Ma näen enda ümber inimesi, kes nii on teineteise jaoks loodud.. Mul on rõõm nende üle.. Mina ise aga olen vastik bitch, kes ei suuda ühegi oma kaaslasega rahul olla..

Niisiis, ma ei teagi, mida teha.. kas jätkata läbi elu rändamist üksi.. või püüda leppida selle pooliku variandiga.

Täna armastan, homme ei armasta, ülehomme põlgan, eile kahetsen, üleülehomme armastan jälle.. Keeruline. Ma ei viitsi enam.

Eks pean jälle sisendama endale, et aeg annab vastuse.. ja seni kulgen niisama..

Tüdimus

Ma ei viitsi, ei taha, ei saa.. mul on kopp ees, ma olen tüdinenud, kammib sajaga. Mulle meeldib see maa ja see kultuur.. kuid.. mind on ära tüüdanud see sotsiaalne isoleeritus. Ma tean, et ma olen introvertne, mistõttu mul on raskusi kiiresti inimesi omaks võtta.. ja see ilmselt tekitabki tuska.

Mul on siin pere, kellega me suhted on väga pinnapealsed ning keda eriti ei huvita, mis ma mõtlen või tunnen, nad ei tea minust tuhkagi.. Ma ei pane neile seda pahaks, sest saan aru, et nad tahavad aja, mis neile töö kõrvalt jääb üksteisele pühendada ja neil pole üleliigset tähelepanu minu jaoks.

Mul on siin sõbranna, kellega ma tutvusin siin ja ma olen väga õnnelik, et ta mul on, sest muidu ma ei suudaks üldse siin olla. Kuid ta ei ole veel nii lähedaseks mulle saanud, et ma oma hinge ta ees alasti kisuks.

Sellest ma tunnengi puudust, inimestest, kes teavad mind ja keda ma usaldan ja kellega koos ma tunnen ennast turvaliselt, kes on mulle lähedased, kes on mingil määral mu südame küljes. Emotsionaalne side. Vohh. See ongi see, mida mul siin pole ning mille puudumine võtab minult ära jõu olla rõõsa ja rõõmus.

Minna ja minna..

Eile lugesin GoDiscoveri ajakirja, mis ta siia jättis mulle lugemiseks. Maailm on nii suur ja nii palju on avastada ning nii paljusid seiklusi, millest ma tahaks osa võtta. Ma olen juba 23, millal jõuan ma kõike näha ja kõike kogeda?

Ma tegin selle sammu, et rebisin ennast lahti igapäevasest ja harjumuslikust ning tulin siia. Nüüd aga hakkab ka siin kõik nii igapäevaseks ja harjumuslikuks muutuma, nii et minu jaoks ei ole see midagi erilist. See kahvatub kõikide nende kogemuste ees, mida inimesed läbi elavad. Ma pole sammugi Euroopast kaugemale astunud.

Ma tahan ka teha maailmale tiiru peale mootorrattaga, tahan elada veidi koos rändrahvaga, tahan näha lennukiaknast Indoneesia vulkaaniotsi, mis ulatuvad pilvedest kõrgemale, ma tahan kogu kupatust.

Jah, kui sa midagi väga tahad, hakkab kogu universum selle nimel tööle, et sa seda saaksid. Ma tõesti väga tahan. Samas tuleb leida ilmselt miski tasakaal paikse ja turvalise elu ning seikluste vahel. Mulle meeldib, kui mul on nn kodusadam, kus kõik on tuttav ja oma. Siiski tahan hüpata tundmatusse ja põgeneda rutiinist.

Kõige rohkem tahaks, et mul oleks kaaslane, kellega koos kõiki neid rännakuid ette võtta.. Teadmisi, kuidas saada seda, mida ma tahan.. mis võimalused on.. ning kuidas ellu jääda.

Mingi risk käib asja juurde, aga siiski ei tohiks liiga uljas olla ju.

Unistused on need, mis annavad mõtetele tiivad.. ja unistusi tuleb elada. Siiski on asju, mis jäävadki unistusteks, kuid ka selles on oma võlu..

10.novembril kirjutasin..

Ma ei suuda sõnades oma tundmusi kirjeldada. Minu sees toimub midagi uut, mida ma varem kunagi pole tundnud ja ma ei teagi. Rebida ennast välja harjumuslikust keskkonnast ning alustada uut perioodi elus ihuüksi mujal. Kõik on teisiti, kuid.. samas olen nagu tundetu. Ma mõnes mõttes igatsen koju ja sõpru ja kõike seda, mis koguaeg on käeulatuses olnud. Ma tundun endale apaatilisena. Elan iseendale, enda eest, enda nimel, enda jaoks ja emotsionaalne kontakt välismaailmaga justkui puuduks. Täna on 50-s päev siin.Mikk tegi mulle laupäevahommikul üllatuse ja tuli siia. Tore oli teda näha ja puha, kuid kuidagi liiga kiiresti sai otsa see aeg. Tallinnas lennuki peale astuda polnud ka nii kurb, kui lasta killuke mu eesti elust ära minna siit. Palju palju lihtsam oleks kui ma saaksin kellegagi koos seda lehekülge elada. Jah, mul on eestlasest sõbranna, kellega ma tutvusin Roomas, kuid.. see ei ole vana elu, see on üks esimesi ridasid uuel leheküljel. Mõnes mõttes ma mõistan, miks yfu-lastel ei lasta enne lihavõtteid inimesi külla kutsuda. See on tõesti psühholoogiliselt väga raske. Just see hetk, kui nad ära lähevad ja mina jään siia edasi. Täna olen kurb ja valmis iga hetk nutma puhkema. Ma ei taha mitte midagi teha, tahan olla ja olla ja olla. Homme on kõik kindlasti parem. Ma ei kujuta ettegi kui raske v6ib pärast jõule siia tagasi tulemine olla. Kogen tõesti midagi väga uut.

S6braigatsus..

Jah, ma elan pooleldi praegu oma unistust.. Itaalia oma.. aga hakkab tunduma, et see unistus jààb kuidagi poolikuks ilma làhedaste inimesteta. Ma nii igatsen oma s6pru ja kalleid ja peret..

Ykspàev sain yhe eestlasega kokku, v6tsime yhed 6lled ja chillisime linna peal.. olime nagu vanad tuttavad.. aga see pole ikka see.

Mul on nii palju muljeid ja juhtumisi, kuid mul pole neid v2ga kellegagi jagada.. telefonis saab ju nii v2he aega r22kida. Tema kaardi juba r22kisin tyhjaks ja emale tegin miski turboarve ja mu enda eesti kaart on ka tyhi ja itaalia numbrilt olen juba 10 euri 2ra kulutanud.. pean end veidi vaos hoidma.

Mu itaalia perel pole ju oma lapse jaokski eriti aega, mis siis veel r22kida minuga lobisemisest ja minu p2evamuljete kuulamisest..

ja yldsegi, mu kallis ei suhtle minuga yldse.. teda pole netis kui ma olen ja kui helistasin, oli tal kiire.. Kuidas me suhe nii pysib kui me yldse ei suhtle. Ma ei kujuta ettegi..

Pàike v2hemalt silitab mu p6ski :)

Hispaania päike ja sõbrad..

Kuna ma homme pistan punuma, siis möödunud nädal läks sõpradega kohtumise tähe all. Mulle väga meeldis see.

Siis juhtus veel selline asi ka, et mul käis külas mu elu esimene couchsurfer, keda majutasin. Lihtsalt super oli. Neljapäeval istusin ja ootasin, millal mulle saabub sms, et ou ma olen nüüd kuskil, tule picki mind uppi. Juhtus hoopis nii, et Mikk sadas sisse ja ütles, et tal on mulle üllatus. See üllatus oli hispaanlasest hipi habeme ja rastapatsidega :D.

Esimese õhtu otsustasime rahulikult võtta, jõime suts veini ja mängisime lauamänge (maailma imesid ja eestit). Ta isegi vastas mõned küsimused Eesti mängus õigesti ja Maailma imed pani ta otseloomulikult kinni.

Reedel näitasin talle vaatamisväärsusi.. ja õhtul oli sauna-party :) Noh, mis õhtul, hommikuni kestis see. Laupäeval käisime rabas matkamas. Igatahes ülilahe oli vahelduseks ka ise kedagi hõustida :).

Igatahes..

Ciao!

Viie päeva pärast..

See nädal on ütlemata tore, mu päevad on täis kohtumisi heade sõpradega ning nii palju on teha ja mõelda.. Mulle meeldib.

Muretsen ka ja pabistan. Kas ma ikka saan hakkama nii täiuslikult nagu ma tahaks? Aga noh, selleks ma ju lähengi, et hüpata vette tundmatus kohas ja püüda välja ujuda. Mis ei tapa, teeb tugevamaks..

Ja noh, mis ma üldse pabistan, mul on ju teada kõik mis ja kus.. Mõnedel, kes üldsegi kuskile maailma lõppu lähevad, pole ju üldsegi aimu, mis neid ees ootab. Igal juhul on vinge, kogemus kogu eluks :)

Uued uudised homme.

...

Väga võimalik, et ma sain ühe tööpakkumise, aga see hirmutab mind veidi.. sest nädalas peaksin tegema 48/50 tundi tööd ja tasu saaksin selle eest ~8000 kätte. Ma ei teagi, kas see on hea või halb.. noh.. parem ikka kui töötu olla. Pealegi, kohe alguses ei peagi ju miljoneid teenima.

Kokkamist pean õppima hakkama. Tasapisi harjutan, ühel päeval tahtsin tortillasid teha, aga noh.. Sisu keerasin kokku, aga neid tortillajuppe polnud poes.. Nojah, ja ise sõin ainult seda, sest ema jaoks oli liiga vürtsikas ning isa jaoks liiga ebatavaline vms. Ta on tuhlise ja notiga harjunud vms.. nii eestlaslik.

Igatahes, ma loodan parimat ning mõnes mõttes ei jõua ära oodata, millal tööga alustada saan. Siiski, kurvastab mind see, et sellest hetkest kui tööga alustan, saan oma kallist nii harva näha.

Ok, sirvin kokaraamatuid edasi ning täiustan oma menüüd. Noh, ehk siis paar rooga pelmeenide ja makakate kõrvale :D

Miks ma juba ei õpi ära, et enne pole mõtet asjadest rääkida kui päris päris kindel on värk. Taaskord juhtus nii. Sinna ma igatahes ei lähe kahjuks :( Ma nii tahtsin..

Ma ei mõista..

Miks ei lähe nii nagu võiks? Ma kogu südamest tahaks, et asi toimiks ning ma olen püüdnud anda endast nii palju selle nimel, aga ikkagi on asjad jamasti.. Ma kardan, et asjad loksuvad, sest tema pole endiselt endas kõiki asju ära lahendanud..

See on nii veider, kuidas saab võimalik olla, et mina, kes ma olen tundeinimene, olen enda jaoks kõik selgeks mõelnud ja jõudnud teatud arusaamisele, aga tema, kes ta on kõige realistlikum mõistuseinimene üldse, vaevleb tunnete küüsis ning ei suuda asju mõistusega võtta? Täiesti ebaloogiline..

Ja ühte asja pean veel ütlema, ma ei ole enam see klammerduja, kes ma olin. Ma olen valmis loobuma asjadest, mis ei toimi. Tema õpetas seda mulle, siis kui lasin temast lõpuks lahti. Mina olen nüüd tähtis.

Kuid oh ei, mina pole see, kes siin egoist on. Nagu üks inimene ütles.. "See on väga egoistlik temast arvata, et temal on niimoodi raskem, sest kuidas kuradimoodi on sinul niimoodi kergem jagada oma minevikku olevikuga? Mina leian, et sinul on palju raskem see olukord lahendada, sest sinul on 2 inimest kelle pärast muretseda. Pluss sinu enda heaolu. Tema aga mõtleb kuidas TEMA ISE hakkama saab.."

Oh jah..

Ma ei uskunud, et siin on nii külm..

Ja nii ongi, et liblikad teevad oma viimaseid lende, päike silitab viimast korda oma soojade kiirtega mu põski.. ja mind on tabanud üksindus..

Suvi oli sellel aastal minu jaoks lihtsalt niii fantastiline. Pidevalt oli kuskile minna, inimesi, kellega hängida.. Mulle meeldib nii, see teeb mind õnnelikuks.

Sügis aga muudab kõike, eriti veel selle aasta sügis. Ma olen jälle kuidagi üksik. Kõik pagevad oma igapäevarutiini, mööda Eestit laiali, aga mina olen ikka veel siin.. Isegi Viljandisse pole mul väga asja enam..

Madisel oli nii õigus kui vähegi olla saab, et need Eesti ilmad on sellised, mis muudavad inimesi masendunuks ja kurvameelseks. Ainult kolm kuud on ju suve. Ilmselt need inimesed ei masendu, kes ise päikesed on.. aga mina olen ju kuu.

Ma tahaks pageda sinna, kus on palju päikest ja inimesed, kes võtavad vabalt. Ma tahaks nii väga õppida seda vabalt võtmist.. ma kujutan ette, et see aitaks mul kaugeneda selle musta augu serva äärest. Ronisin välja, aga praegu valdab mind hiiglama suur hirm sinna tagasi kukkuda..

Üks asi huvitab mind taas, kui paljud inimesed üldse märkaks seda, kui ma lambist ära kaoks?

Mängisin täna viiulit, see tähendab vaid üht...

Mõttetu tekst.

Lugesin ühte blogi ja selle tuliseid kommentaare. Tuleb tunnistada, et see kogu kompott oli päris mõnus - mõtteainet pakkuv. Mulle meeldibki mõtiskleda, arutleda, analüüsida..

Ja mina mõtlen, et.. kui mul on valus ja pisarad tahavad voolata, siis ma ei kavatsegi mõelda sellele, et aafrikas lapsed nälgivad ja et ma peaks tegelt õnnelik olema. Kas see on üldse võimalik? Piinelda agoonias ja mõelda, et kusagil on kellelgi raudselt hullem.. See ei ole inimesele loomulik. Inimene ongi ju isekas. Miks mind peaks kottima miski isik niigi ülerahvastatud kontinendil, kui minu f*cking süda on kildudeks rebitud?

Ilmselt olen ma naiivitaride kuninganna, sest ma usun, et maailmas on kõik tasakaalus. Noh, et kui pole piisavalt süüa, siis on jälle suurel hulgal armastust jne. Kõlab rumalalt?

Okei, känselin ära siis need loengud ja kisun näpitsprillid ninalt.

Ma olen blond, aga mis on sinu vabandus?

Sügavused.

Veider, et mind köidavad sügavused. Inimestes. Mul on kuidagi raske inimest tõsiselt võtta, kui ta ainult rõõmsalt ringi lehvib ja nalja viskab ning seda 24/7. Ju mul on siis selline aju, mille loogika ütleb, et aeg-ajalt peab igaüks säramisest puhkama.

Huvitav on see, et ma olen temaga koos olnud pool aastat juba, aga alles nüüd olen suutnud veidigi tema sisemaailma näha. Tuleb tunnistada, et ma teadsin sisimas tema sügavusest ja arukusest, kuid ta ei taha seda üldse välja näidata. Ma usun, et päris paljud lollid inimesed teevad talle haiget, sest nad arvavad, et ta ei saa aru kui talle ühte või teist asja öelda, tegelikult saab.

Nüüd, kus ma tean seda, mis peitub tema fassaadi taga, hindan ma teda palju kõrgemalt. Ma ei ole koos maskiga, ma olen koos inimesega. Supermehega.

Mul on nii kahju, ka mina olen talle palju liiga teinud. Teadvustan seda lõpuks endale ja ehk suudan paremaks muutuda. Ta on ju ainult parimat väärt :).

Elu veereb..

Nonii, mis uudist? Hihihii.. Ainult Kadi mõistab seda nalja :P Olen nüüd oma silmaga näinud Hollandit, Belgiat, Prantsusmaad ja kõike nende riikidega kaasnevat. Tuleb tunnistada, et ma mõistan, miks on Amsterdam ja Pariis suve hot-spotid. Need on ju nii friikin fääbjulõusid kohad :). Holland on lihtsalt nii ilus maa.. ja Pariis nii romantiline linn..

Kuigi kahe nädala jooksul oli miljon seiklust, oli mul siiski aega oma elu ja olu üldiselt analüüsida. Sain selgemaks, mis mind häirib ja mida ma igatsen, mida ma tahan ja mida ma vajan.. Siiski on see elupusle kokkupanek nii keeruline. Vahel on võimatu aru saada, kas see, mida ma tahan, on see, mida ma vajan ja vastupidi.

Ma vajan enda kõrvale inimest, kellele toetuda kui vaja. Mul oli üks variant ja nüüd on teine variant, aga ikka jääb midagi puudu. Saa nüüd aru, kas mul on rohkem vaja, et inimene mind hoiaks ja minust hooliks ning samal ajal elaks oma elu kõige kaootilisemalt ja tuulestviidunumalt üldse või inimest, kes on organiseeritud ja rohkem usaldusttekitav, kuid samas ei suuda tundeid provaidida nii nagu mu hing ihkaks.

Kuidagi imekombel olen mina skaalal täpselt keskel, piisavalt organiseeritud ja samas ka spontaanne kui vaja, kasutan nii tundeid kui mõistust.. Kas on üldse olemas inimene, kes on minu puuduv pusletükk? 100%-line match?

Hea uudis on see, et olen ametlikult nüüd depressioonist tervenenuks kuulutatud. Kas pole vahva? Iseasi, kui kaua ma suudan vee peal püsida, kui ma endiselt liiga palju mõtlen ja elu keeruliseks elan endal.

Aeg annab arutust.

Küll oli tark lause eks. Näpitsprillid ninale ja ülikoolidesse loenguid andma, mida muud sellise geniaalsusega peale hakata.

Jupid..

Kui folgilt koju hääletasin, õnnestus ka minul peatada auto, milles istus üleni alasti mees. Minupoolne tekst oli järgmine: "Tere! Kaugele sõitate? Ahaa, te olete paljas jah, siis ma vist ei sõida teiega.."

Sõitsin hoopis ühe naisega, kes kuulas prantsuse hip-hoppi ja laulis kaasa.. Chill oli. Nii suvine ja mõnus.

Mul oli sünnipäevane päev paar päeva tagasi. Ärkasin selle peale, et keegi katsus mu nägu, andis mulle kingi ning nõudis kohvi ja kooki. Nii vara hommikul suutsin vaevu silmad lahti teha.. ja olin suts ebaviisakas. A no mis sa teed..

Siis oli päev nagu iga teinegi kuni lõpuks võtsime õega jalad selga ja läksime Kakerdaja rabasse. Nii lahe oli. Isegi ujusime seal. Skeeri, aga kõige vingem :) Miski mees ja naine kinkisid meile arbuusi. Maitses hästi.

Õhtul tulid külalised ja oli siuke chill. Mängisime ühte leget mängu. Pooled inimesed seltskonnast olid Jean Claud van Dammed. Üks neist olin muidugi mõista mina, kes ma arvasin, et ma olen komöödianäitleja. Eks ta ole.

Viljandist kolisin ära. Nii kurb kuidagi :( Minu Viljandi ju.

Ja üldse on mul miski madalseisu-periood jälle. Kuidagi negatiivselt näen maailma. Loodan, et saan üle sellest. Ma tõesti tahaks lõplikult vabaks saada tumedatest mõtetest. Tuleb tekitajad välja juurida, kuid mis need täpselt on? Tont seda teab.

Õde kunagi ütles mulle, et ma olen täistont. Idee järgi peaks ma siis nii paljusid asju teadma, aga jah..

aga võtab chillilt eks..

Folk polnud see, mis ootasin..

Päris mitmel aastal olen pidanud oma sünnipäeval folgiga konkureerima, sellel aastal läks teisiti. Olin isegi rõõmus, et jessikas, ka mina saan nüüd osa nendest seiklustest, mis tavaliselt folgiga kaasnevad. Juhtus aga, et sain hoopis pettumuse osaliseks..

Ei olnud mu klassikaaslaste kampa, kes tavaliselt koos on hänginud. Kursakaaslasi ei näinud ühtegi. Ja noh.. see ülejäänud kamp oli küll kamp, aga mul oli jälle probleeme kuuluvustundega. Isiklik tragöödia.

Reede õhtul olin kõige pettunum üldse, laupäeva hommikul tulid pisarad silma. Ma ise ka imestasin, pisardamine peaks mul natuke mineviku teema olema, sest tegelen ju aktiivselt ebaemostumisega.

Mind häiris ka see, et tema folgil olekust sain teada ta autot nähes. Vanad asjad tulid jälle meelde. See kui ma niiiiiii väga tahtsin folgile Zetosid kuulama minna ja ta ei öelnud, et ei tule kuni ajani, mil mul üksi minna oli juba hilja.. sest folk pole tema üritus. Mis sellest nüüd siis tema ürituse tegi? Ja üldsegi tunnen ma ennast jõle halvasti, sest minuga ei kõlvanud mitte midagi teha.. ei teatris käia, ei reisil käia, ei folgil chillida.. Ometi ei valmista see enam probleeme. Ju olen siis miski friik, kellega ei sobinud neid asju teha.

Ja siis ta veel hakkab tujutsema kui selgub, et ma olen folgil, aga koos oma noormehega. Täiesti ära olen teeninud sellise asja, kui ma sõbralikult helistan. Kõrini on nendest lubadustest, et ta püüab olla ja püüab.. Sittagi.

Mina jälle põhjustan kõrgeaulise härra rahulolematust ja halba tuju ja mida iganes. Ikka ja alati on asi minus. No tuleb nii välja, et ju olen süüdlane. F*cking hell, kuidas ma pean käituma?

Laupäev oli veidi toredam, sest siis sain kolme klassikaaslasega tunnikese hängida ja elioni-gängiga. Siiski polnud folk see, mis ma ootasin. Mul ei ole ühtegi metsikut lugu jutustada vannis chillimisest, mäest alla veeremisest, võõraste inimestega suhtlemisest, rannadiskost või millest iganes..

Ilmselt selle Tartus hängimisega laenasin rõõmu ja seiklusi folgi arvelt, sest kõik peab ju maailmas tasakaalus olema. Eks järgmine üritus valmistab mulle rohkem rõõmu. Loodetavasti.

Üks magamata öö Tartus..

Juhtus nii, et sattusin Tartusse.. oh üllatust.. maja raekoja platsil ei olnud absoluutselt viltu :P Ei tea, kas kuu seis oli selline või mis, aga olin üüber-sotsialiseeruv.

Ma ei jõua kokku lugeda inimesi, kellega kõigiga ma vestelda jõudsin selle õhtu-öö-hommiku jooksul. Proovin..

* Kaks ebakaksikut, keda ma arvasin hare-krishna-tüübid olevat, kuid nad ei olnud seda..
* Kaheksanda klassi lõpetanud tüdruk, kes mõni aeg tagasi emaga koos suitsetamist maha proovis jätta, kuid neil ei õnnestunud see.. Kuid ta oskas imehästi mulle õpetada devil sticks'idega mängimist..
* tüüp, kes kandis miskeid sürre prille.. õpetas diabologa (vist oli selline nimetus) mängimist.. mul isegi õnnestus see ühekorra õhust kinni püüda.. joppas :)
* Maani lõngapatsidega tüüp, kes ei tea, miks ta laskis omale nii pikad patsid punuda.. kuid kõrvaltvaatajana võin öelda, et ta oli nende üle väga uhke. Sürr.
* Jõuluvana ameerikast Tennesseest, retired teacher (mata oma), kelle aktsendist ma alguses välja ei lugenud, et ta on lõunast, kuid kui ta aeglaselt rääkis, siis sain aru küll ja naersin kõht kõveras
* kaks karvast tüüpi, kes õpetasid mind juukseid hooldama. Üks neist rääkis ameeriklasega shoti inglise keeles (naera puruks), teine oli naljakas, kuid väga õnnelik selle üle, kui ma talle 4 salguga punupatsi tegin..
* 2 venda Puhust (vist), üks värvas mind lauajalgpallis enda võistkonda väravavahiks ja kolmeks kaitsjaks (lõin kolm väravat, tänu millele me võitsime.. muidugi lasin kogemata mõned ka sisse..)
* Mingi piraadiks kostümeerunud blond tüüp..
* Gei-poiss ja tema sõbranna. Gei poiss ei olnud vist päris kapist väljas, kuna selle peale, kui ma ütlesin, et ma arvasingi, et nad paar ei ole, ütles ta oma sõbrannale: suudleme!
* Patsiga tüüp, miski punane särk oli seljas (vist).. ei viitsinud Zavoodis käia, ootas ukse taga oma sõpra, kuid oli rõõmus, et ma temaga vestelda viitsisin..
* Itaallasest pleiboy moodi välja nägev eba-itaallasest pervo, kes kõiki naisi sebida üritas. Soovitasin tal soengut ja riideid muuta, et siis läheb paremini peale naistele. Püüdis näidelda murtud meest, et ma temaga haletsusest magaks vms. Kutsus enda poole, küsisin, mis seal toimuma hakkaks, vastus oli: seks. Ei tänan!
* Smilersi trummar :P

* üks Venezuela tüüp, kes oli ilgelt kurva näoga, kuna arvas, et inimene, kelle juures ta ööbima pidi, laskis jalga ja jättis ta sinna pubisse üksi..
* pluss veel inimesi Zav-i ümbruses, keda ma ei suuda enam mingite tunnuste abil siia välja tuua..

niisiis, toimus ka tränapidu ühes majas puiestee tänaval.. ei jaksanud osa võtta sellest, kuid püüdsin olla päevapiltnik.. Lõpuks hakkas tümm ajudele ja põgenesin jalutama Tartu linnavahele.. Ilus varahommik ja suht inimtühi Tartu. Fantastiline! :)

* üks raekoja platsi valvav turvamees tegi minuga juttu.. Ootas vahetuse lõppu (kella 9-t, et saaks koju unne suikuma minna)..

Mul justkui polnud kuskile minna. Helistasin ahastuses sõbrale, uni tahtis maha murda ja kogu maailmavalu oli minu õlul. Olin kodutu ja rahatu. Läksin Pirole chillima..

* värisevate kätega tüüp (oodates et kell 10 saaks ja alkopoed lahti tehtaks), kes tuli mult suitsule tuld küsima ja jäi minuga kaheks tunniks juttu ajama.. Usun, et ta oli teine eesti, kuid kuulasin tema juttu sellest, kuidas ta on lõpetanud audenteses ärijuhtimise ja on ehituse peal töödejuhataja, vabandas, et tal riided veidi mustad olid, väitis, et Ansip elab tal vastasmajas.. Kui elu pole selline nagu võiks, aitab ju seegi asja parandada kui saad võhivõõrale rääkida oma unistusi ja elada mõni minut sees rollis, mille tegelasel on kõik hästi..

Vahepeal kuulasin Kulno ja Priidu kontserti.. Elurõõmu tuli muudkui juurde. Nad tegid mu hommiku! :)

Väike tiir vanalinnas.. lõpuks oli mul aega ja ruumi näha, mida seal hansalaadal müüakse, sest inimesed ei rünnanud massidega mu isiklikku ruumi ning ei tilbendanud ees.. polnudki väga rahvast. Vinged asjad olid!

Miski rokkbänd esines üle jõe.. istusin pingile ja asusin kuulama. Kristlik noortebänd. Väga hästi sõnadest aru ei saanud, kuid domineerisid sõnad: auline, vägev, ülim jne..

* Minuga tuli juttu ajama miski habemik. Jällegi teine eesti. Ka temal oli oma roll, mida ta mängida tahtis.. ärijuhtimise lõpetanud tüüp, kellel 7 maja ja palju autosid, oma firma.. Jällegi vabandas oma riietuse pärast, ütles, et tal seljas tööriided. 10 000 krooni pole mingi näitaja.. Ütles, et ta püüab mind võrgutada. :D
Mul pidid olema lahked silmad. Ma ei kujuta ainult ette kui lahed on terve öö magamata olnud inimese silmad. Jagas mulle tarkusi, kuidas meestega käituda.. Naljakas.

Siis saabusid mu sõberid linna, läksime haarasime pizza ja suundusime jõe äärde murule. Kõige heam pitsa oli see. Tühi kõht on tõesti parim kokk.. kui arvestada et eelmise päeva õhtu ja lõunasöögiks kokku oli mul 200g ube ja kell oli saamas 12 juba.

Meiega liitusid 3 tüüpi, kes eelmisel õhtul olid neiudega tantsu vihtunud. Tsurka, metroseksuaal ja Andrese moodi tüüp :D. Sotsialiseeruma pidin, kuid kui suu avasin, tuli sealt vaid teravusi.

Igatahes, lõpuks suutsime Andrese-moodi-tüübile augu pähe rääkida, et ta viskaks meid korraks lootuse tänavale, kust haarame asjad ja siis epa tornide juurde..

Saime ka tuuri annelinnas (esimest korda elus sattusin sinna). Võeh, jube koht. Õnneks ei olnud majad hallid, vaid kollase ja punasega. Kergendav asjaolu.

Siis juba hääletasimegi, autojuhtidega rääkida oli piin ja unega võidelda. Lõpuks jõudsin koju, sõin kõhu täis ja kebisin magama. 16 h järjest põõnutasin. Pole paha!

PS. Elu on seiklus.

Chakra test..

Kunagi ammu tegin miskit chakra testi.. Täna tuli see mulle meelde ning mind hakkas huvitama, mis tulemused nüüd tulevad..

Root: under-active (-13%)
Sacral: open (50%)
Navel: under-active (6%)
Heart: open (50%)
Throat: open (63%)
Third Eye: open (56%)
Crown: open (56%)

Pole paha. Mind rõõmustab, et enamus asju on okei, kahju ainult et root ja navel jamasti on. See, et root on under-active, tähendab, et mul on probleeme tundega, et mind vajatakse ja kuuluvustundega. Under-active navel jällegi näitab, et mul on madal enesehinnang ning mul on raskusi kontrolli saavutamisega.

Kuidagi peaks nende kahe asja kallal tööle asuma...

Nii palju toredaid asju on juhtunud..

Mulle meeldib kui elu on seiklus. Ma armastan seda kui mul pole aega väga rahus chillida, sest on kohti kuhu minna ja inimesi, kellega hängida. Tuleb tõdeda, et pool mu suvest on lihtsalt fantastiline olnud.

22-24. juunil Andineemes toreda seltskonnaga. Mis siis, et ühel päeval enamuse ajast vihmutas ning pidi kambaga istuma kägaras koos aiatelgis.. Mõnus oli.

26-28. juunil Krapi rannas kõige lahedama kursaga. Öödisko, öömädamuna, ranna-aeroobika, alias, saladused ja superägev performance. Mul on hullupööra vedanud, et ma olen kõikide nende inimestega tuttavaks saanud :)

4-6. juuli Hobulaiul (paradiisis) koos ulakate inglitega :) Kõige kenam koht (majad, meri..) pluss kõik need meelelahutused.. batuut.. tuubikuga kihutamine.. kalipsos ja päästevestis olles paati ronimine pärast tuubilt merre langemist (mission impossible), meres hulpimine (koos teadmisega, et põhi veel niipea altpoolt vastu ei tule), pilvemultikad, matk mööda maad ja merd.. läbi võsa.. torni otsa ronimine.. ja lihtsalt mõnulemine ja mereõhu hingamine.. uuuh.. kõige heam.

7.-9. juuli Tartus Meeril külas.. nii tore oli.. vesipiip, suts tekiilat, another gay movie, ülemagatus, regge ja ragga.. öödisko, mille ühikavalvur katkestas.. coffe in-i hommikukohv ja üleüldse hea meeleolu :)

10. juuli.. Dagö, Chalice ja Lenna.. mul ei ole sõnu, ma nii nautisin seda kontserti. Kõige kallimaga. Tema andis asjale tohutult juurde :) Ta meeldib mulle kõige rohkem maailmas!

ja veel meeldivad mulle..

Mu inimesed, minu rahvas, mu seltskond.. Mu inimesed siin, seal, kõikjal, igalpool.. Mu inimesed teavad ise, et nad on mu inimesed, minu inspiratsioon.. Mu inimesed üks seis siht ja suund.. Mu inimesed, minu elu armastus. Nad on mu oma inimesed ja kõik mis teen on neile pühendatud.

Ütlen veelkord.. minu inimesed.. ja ma ei unustanud mitte kedagi. Mitte kedagi!

Live the dream..

Vahel ma kipun unustama, et võimalik on saada kõike, mida soovid.. Lihtsalt aega eile võimalik ise määratleda..

Mõni aeg tagasi tahtsin lihtsalt olla.. Nõnda, et mul ei oleks mingeid kohustusi või kohti kuhu ma pean kella peale minema.. Soovisin olla omaette ja järele mõelda, mida ma täpselt elult tahan. Viimastel päevadel ongi mul see võimalus olnud. Nii hea.

Huvitav on see, kuidas tekivad plaanid ja need muutuvad ja tulevad uued.. Kõige pealt oli plaanis mul minna ühte kooli huvijuhiks, jäin avaldusega hiljaks, aga ma vist polekski nii väga sinna tahtnud. Siis tahtsin saarele.. ja siis pakuti noortekas tööd ja siis mõtlesime Kadiga Portugali minna.. Eile jällegi ei olnud mul ühtegi plaani. Mis kõige parem, ma nagu ei kurvastanud ka, et need asjad ära langesid. Järelikult ei olnud ükski neist minu tee, mida ma käima peaks.

Ma olen kuidagi nii vaba praegu. Saan minna kuhu tahan ja teha mida tahan..

Pean vaid vaatama oma südamesse ning minema sinna, kuhu see kisub.. :)

Fucked up family..

Nii palju on ema öelnud, et ta ei taha, et me õega ära koliks vms, sest mis nad isaga ikka nagu hundid uluvad kahekesi suures majas.

Tõsiasi on, et kõige parem on kodus olla siis, kui kedagi pole.. Mul on f*cking kõrini nendest draamadest.. sellest pingelisest õhkkonnast ning sellest, kuidas mitte kunagi millegagi rahul ei olda.

Ma absoluutselt ei imesta, et ma selline vaimselt ebastabiilne isik olen.. oleks mul siis miski turvaline ja rahulik keskkond olnud, kus enesekindlaks ja rahulikuks isikuks sirguda oleks saanud..

Ma vihkan tähtpäevi ja pereväljasõite vms.. ükski jõul, jaan, kellegi sünnipäev, lõpetamine jne ei möödu selleta, et keegi läheb närvi ja ongi skandaal majas..

Kui kaua kuskil ära olen olnud ning koduigatsust tundud ning siis lõpuks koju jõudnud ja mõelnud, et nii hea on kodus olla.. ei möödu kümmet minutitki kui keegi jälle miski probleemiga näkku sõidab mulle. Ja juba tahan ära jälle..

Kodu on minu kindlus.. my ass..

Kahju, et ma robot-inimene pole, nii saaksin kõigest mitte hoolida..

oeh jah..

Ma ise ei suuda endaga kuidagi rahul olla. Olen liiga enesekriitiline. Seetõttu tunnen ennast väga kergesti halvasti kui keegi minust halvasti arvab. Kui hästi arvatakse, suudan mõelda, et ju ma pole siis nii nõme inimene.. et järelikult teen midagi õigesti. Kui aga miski suvaline inimene, kellega ma (ilmselt) pole kunagi kohtunud, ütleb, et ilmselt olen ma psühhomõrd, kes endiselt armastab oma esimest noormeest (ja ainult teda) ning keda valdab paaniline hirm üksiolemise ees, mistõttu otsib ta haavatavaid isiksusi (nagu inimene, kellega 4 aastat koos olin) ning püüab nad lõksu ning hoiab enda juures sugutungi ja ähvarduste abil.. saan ma väga palju haiget.

Tõesti, mind pole nii valusasti ammu solvatud. Mina olin see, kes kogu hingest armastas, andis endast kõik, mis võimalik.. olin alati olemas.. isegi siis kui ta juba sada-seitsekend-kaheksa-tuhat korda oli mind pikalt saatnud ja siis tagasi tulnud (omal algatusel..).. Siis aga tuleb miski suvaline tont sellist teooriat aretama. FTS. nahh..

Miski suvaka arvamus ei peaks mulle korda minema, aga näed.. läks.. ja siiani pean sellele mõtlema..

Keil oli ilmselt vägagi õigus, kui ta ütles, et tegu on kibestunud inimesega. Nii et jah, kumb meist psühh on.

Minu silmis on inimesed ilusad ja head.. (välja arvatud mõned üksikud erandid, mis aga ei sega üldistamist).

:)

Mul on head uudised.. vahepeal olin jälle musta auku vajumas, stress kooli lõpetamise ja suhtesegaduste pärast.. Kuid mul läks õnneks kooli lõpueksam edukalt sooritada ja suhted tunduvad ka laabuvat.

Ta ei ole minuga suheldes enam nii avatud ja on pigem tõrjuv. Mul on kahju, kuid pole minu võimuses midagi teha. Ma siiralt loodan, et ta saab rõõmsaks ja õnnelikuks.

Ma olen vahel nii rumal. Eriti siis kui mul on vaja muljet avaldada, sõidab katus minema ja käitun nagu hälvik. On üks noormees, kes millegi pärast arvab endast väga halvasti.. ja mina (kes ma peaks olema psühholoogiaalaste teadmistega..) ütlesin talle nii palju pahasti.. Naljaga pooleks, kuid siiski polnud mul õigust selline olla. Oh mind..

Kuid Tema.. ta on minu jaoks. Alles eile nägin teda, aga juba igatsen ennast pooleks. Aeg lendab miski turbokiirelt, kui temaga olen.. Minu isiklik kallis :)

I like.. where you sleep.. when you sleep.. next to me.
I like.. where you sleep.. Here.

Our lips.. can touch.. and our cheeks.. can brush.
Cause our lips.. can touch.. Here.

Where you are the one.. the one, that lies close to me. Whispers, "Hello, I miss you quite terribly." I fell in love, in love, with you suddenly. Now there's no place else I could be but..

Here in your arms.

Nõiaring

Kõik maailmas on tasakaalus eks. Selleks vist ongi nii, et kõige toredam päev lõpeb nii, et ei oska öelda muud kui FTS. Nii palju mõtteid on tegelikult, mida peaks siia kirjutama, ehk saab miski selgemaks..

* Mootorrattaga Kissi kontsertil käia oli rock ja roll. Lihtsalt kõige ägevam maailmas. See väike kurviline rannaäärne tee.. Riia linn.. tõeline rockshow.. väike kokteil skybaris.. Kaaslaseks hea sõber. Justnimelt sõber. Täiesti sõbratsoonis olev sõber.

Siiski, tean, et mu kallis pole rahul, et ma käisin seal selle sõbraga. See sõber on segaduses, et ma seal temaga käisin. "Ega see mulle eriti ei meeldi, aga ma usaldan sind.." Ma usun, et olengi küllaltki usaldusväärne inimene. Kui ma vaid elada oskaks. Ma ilmselt teen elumalelaual valesid käike.. (ma ei oska ju malet mängida) mistõttu mind jälitab see nõiaring (liiga keeruline, et siin seda lahti seletada.. vähemalt ise tean, mida mõtlen).

Ilmselt pean kuskile kaugemale põgenema, siis äkki saab lahti sellest nõiaringist.. Mitte et ma kuskil kaugel paremini elada oskaks kui siin.. aga loota ju võib.. Uus algus. Uus mina.. targem, osavam, ilusam..

* Kadi on supervahva. Mulle meeldib temaga jutustada kõigest ja teha hullumeelseid salaplaane ja käia kose risti metsas matkamas :) Kadi oli täna päike minu päevas! :)

aga jah, öelgem siis, et ma olen elamises täitsa noob. State of mind võiks pidevalt olla LOL, ROFLMAO või LMFAO (minu puhul see viimane).. aga siiski tuleb päris tihti küsida WTF?? Või siis karjatada OMG.. sest mu aju lag'ib pidevalt.. NP, kõik saab korda.. my ass.. Probleemid võiks kaduda, et saaks võidurõõmsalt hüüda WOOT! Ding! saada elus uuele levelile.. WTG ja öelda pasalaviinidele PWNED!.

Kopp on ees..

..hea meelega saadaks kõik lihtsalt perse ja läheks kuskile kaugele ära üksinda. Kuskile, kus ei oleks ühtegi kohustust.. ei kooli- ega töökohustust ega kohustusi inimeste ees.

Tahan olla vabalt, lasta ennast lõdvaks ja nii ollagi.. kuni enam ei viitsi lõtv olla. Siis tõmbaks ennast pingule, venitaks.. ja hakkaks jälle asjalikuks.

Ma ei jaksa enam enda suhtes rahulolematu olla. Tean, et see on mu siseprobleem.. aga ma tahakski kõik välised asjaolud kõrvaldada, et ma saaks rahus iseendale mõelda ning enda sees korrastada asju. Siis ma võiksin jälle rahus olla rahul nii iseenda kui ümbritseva maailmaga.

Minu jaoks kõige tähtsam maailmas on armastus. Sain ühe korra väga palju haiget, kuna inimene ütles minu jaoks tähtsaid sõnu ning hiljem võttis need tagasi.

Kallis, kuidas ma saaks teada, mis sinu jutust tõsi on (olnud) ja mis mitte, kui selgus, et see nii väike asi tegelikult ei vastanudki 100% tõele?

Ma ei jaksa enam olla..

Tont seda teab..

Mõtlen ja mõtlen ja mitte midagi ei oska mõelda.. Üks JMKE lugu tuli meelde..

Kas armastus on olemas või mõeldud lihtsalt välja? Kas asi on tõsine või teeb keegi nalja? Kas armastus on igavene, mööduv või lakooniline, märg ja himu täis või selge ja platooniline?

Kas armastus on süüdi või võib ta olla süütu? Kas tahaks teda lõputult või võib ta olla tüütu? Kui sa ütled kellelegi "armastan sind", kas meeles on siis hing või perse ja rind?

Minu dilemma on ka selline, ma ei tea enam üldse. Kas ma armastan, keda ma armastan.. kas mind armastatakse.. kas mul on üldse hing ja kas kedagi üldse see hing huvitab?

Mulle tundub, et ma olen hingetu (ja langen kellegi käte vahele? ei, nexus on teine teema..).. Mul on kalduvus pakkuda inimestele seda, mida ma arvan, et nad võiks tahta.. ja minu enda tõekspidamised jäävad kuskile tagaplaanile. Nii kaotan enda ära pidevalt, aga ei taha enam ennast kaotada. Ma tahan olla inimene, kellega ma rahul olen.. tahan vastata oma nägemusele iseendast. Selles nägemuses olen natu häbelik ja tagasihoidlik ja heasüdamlik ja hooliv ja sõbralik ja naeratan sageli.. Muidugi on veel palju omadusi, mida ma tahaks end iseloomustama..

Praegu ma pole endaga üldse rahul jälle. Üldiselt olen hea õpilane, aga nüüd lõpu eel olen kuidagi käest ära lasknud ennast. Aruande kirjutasin kõige viimasel minutil üldse, esimest korda elus kukkusin eksamil läbi ja noh.. varsti tuleb eksam aines, kuhu ma kordagi pole veel kohale jõudnud (ja enne eksamit ei jõua ka). Mul on enda pärast sügavalt häbi. Kas võib olla, et olen ennast lõdvaks lasknud, kuna enam ei pea ma end robot-inimesele tõestama? Kui vaid teaks, milles asi..

No ja muidugi kõik need muud pahed.. sex, drugs and rock'n'roll. Ei, asi vast pole nii hull, aga siiski..

Siiski, mulle meeldib sõita kahel rattal tuulega võidu ja püstitada oma isiklikke kiirus- ja kaugusrekordeid. Noh, nii kriminaal ma vast ei ole, et metsikult eeskirju rikun, aga painutan äkki hästi natu.. hästi hästi hästi natu :)

Eks ta ole..

Mulle võib meisterkilplase tiitli kohe üle anda, õigupoolest kuulub see juba ammu vist mulle. Mind eristab normaalsest inimesest see, et ma õmblen mustast riidest koti valge niidiga, mille pärast musta tintenpeniga üle värvin :D
Loogika mind üldsegi ei takista. Miks peakski?

Minu kallis on imemees. Ma ei tea ühtegi noormeest, kes minu torinaid nii hästi händeliks kui tema. Lihtsalt kõige toredam :) Kui ma oskaks, jätaks oma tujutsemise kus see ja teine.. aga ma olen ju psühhomõrd :P Vahel on lihtsalt nii, et kuri uss näksib pepust..

..aga ma tahan hea olla tema jaoks. Ta on ju seda kõike väärt ja isegi rohkemgi. Esialgu ilmselt annan niipalju kui ma saan.. ja kahjuks ei saa ma kuigipalju anda. Ma ei julge, ei suuda, ei taha..

Ma tahan, et oleks hea, ilma et ma üksi peaksin nahast täiesti välja pugema.. aga tundub, et ongi hea :)

Mind krooniti eile printsessiks..

Ma olen mina..

Mulle tundub, et ma olen oma elus nii mõnegi õige otsuse teinud. Üks õige otsus oli see, kui otsustasin, et ma kavatsen õnnelikuks saada. Teine otsus oli see, et ma leian enda üles jälle. Olgem ausad, põhimõtteliselt on need asjad üks ja sama.. pole üht ilma teiseta. Vähemalt mitte minu jaoks.

Igatahes, ma olen vist jälle see, kes ma peangi olema. Rõõmsameelne põhupea, kellel on nii palju ettevõtmisi, et koju jõuab harva. See kui mul on kuskile minna ja inimesi, kellega kohtuda, teeb mind õnnelikuks.

Nagu üks tark onu täna ütles, et oluline ongi oma koht elus leida ja mõnedes asjades tuleb resoluutne olla, et mitte lasta ennast hävitada. Mul on hea meel, et olen seda suutnud ja nyyd saan olla mina ise. Selline ise, kes võib keskmise näpu püsti ajada ja öelda: pane ennast põlema, värdjas! :D Nalja tegin. No natuke tegelikult ei teinud ka, mõtlesin seda, et ma ei lase endale enam liiga teha.

Ja nii hea vaba on olla.. Mulle meeldib see, et ma võin olla selline pätt ja paheline tüdruk nagu ma olen :) Seejuures ei pea väga kartma, et ma äkki peletan kellegi minema.

Hästi natukene ikka vahel põen ja muretsen.. aga see teeb ka vist minust minu. Nii hea on olla mina ise :)

Päike, süda, vikerkaar..

Ta on lihtsalt super. Kuidagi salamahti parandab ta neid mõrasid, mis minus on.. pahteldab ja maalib vikerkaarevärviliseks selle kõleduse ja tühjuse minus..

Vahel ma ikka pabistan, kas ta ikka tahab minuga olla ja ega ma talle liiga tee oma ebadega.. ja kas ma ikka meeldin talle.. ja et äkki on ta minust juba tüdinenud.. Need pabinad on ilmselt minevikukummitused.. Üldiselt suudan siiski rahul olla ja õnnelikkust tunda :)

Ma hakkan juba vaikselt harjuma selle ideega, et kahepoolseid suhteid on ka olemas.. ja noh, ükskord ma mõtlesin, et äkki ma ei suudagi enam kedagi oma südamesse lasta.. Sain ju päris palju haiget. Siiski, ta on lihtsalt niiiii kõige kõigem, et on keeruline tal mitte lasta oma tundemaailma vallutada :D

Chalice - Ööpäevaringselt.. ütleb päris palju minu eest..

Ma loodan, et ma teda ära ei lämmata ja liiga palju häid asju ei ütle.. Liiga palju magusat muutub ju lõpuks läilaks..

Ta on minu kallis.

mnjah..

Kõige enam maailmas häirib mind see, kui ma olen tüüpiline. Kõige enam häirib mind see, kui ma ise ei saa sinna midagi teha, et tüüpiline olen. Mul on endiselt tunne nagu ma oleks liiga sarnane ühele inimesele, keda ma pole elus kunagi näinud, kuid kellega olen nagu hästi natuke seotud ühe inimese kaudu. Kui see, kelle kaudu seotud olen, oleks ükskõik milline suvaline inimene, siis mind ei häiriks miski ja ma ei peaks ennast tüüpiliseks..

Samas, mul on miski oskus teha vastupidist sellele, mida kõik inimesed mu ümber soovitavad, targemaks peavad ning ootavad.. Niisiis, ilmselt oleks targem mitte põdeda ja olla rõõmus ja roosa.. aga kuna ma olen juba selline kangekaelne tõbras, siis ajan ikka oma joru.. isegi kui see on kõige hullulehma-unenäom üldse.

Ma hoolin temast. Temast ka. Siiski.. lasin ta ilmselt lõplikult lahti, et mitte pekki keerata hetkel kõige heamat asja. Pidin talle meelde tuletama kõiki neid asju, mis ei lase mul enam nii rumal olla ja tema rüppe tagasi joosta. Talle meelde tuletades, tulid need asjad ka mulle meelde. Kurb tuli peale.

Mitte veel vs ikka veel.. kuradima keeruline. Tõsiasi on, et armastusest üksi ei piisa. Sellele oma otsustes jms siiani toetunud olengi.. ja ilmselt toetun jätkuvalt.

Lisaks pean veel teraapiat tegema oma minale, et saada üle kompleksidest ja muutuda enesekindlamaks. Siis ma ei aja oma kohmetuse ja paanikatega inimesi hulluks. Olgu.. ma olen kõige nummim ja erilisem ja paim ja ägevam tüdruk eks.. :D eksju onju..

oh mind..

Usver tusver.. Elu paneb mind vist hetkel proovile, et näha, kas võim lööb mulle pähe või ei. Ma tundun olevat inimeste jaoks piisavalt tähtis, et nad teeksid kõike mida ma vaid soovin. Suht suur kiusatus on lasta end kõikvõimalikel viisidel lasta poputada ja hellitada.. lihtsalt näpuga näidata ja lasta taevatähti oma jalge ette vedada..

Õnneks olen ma veel jalgadega nii palju maa peal, et jääda reaalseks ning mitte lasta inimestel minu pärast nahast välja pugeda. Ma pole (õnneks) nii harjunud.. Low maintenance. Püüan seda säilitada, sest muidu olen varsti printsess herneteral või digimuutun pika ninaga printsessiks.. Muinasjutud vastavad ju tegelikult ka tõele! :)

Tahan veel seda öelda, et ma olen kohutavalt õnnelik inimene, kuna mind ümbritsevad nii paljud toredad inimesed. Mul on kõige toredamad kursakaaslased üldse, sõbrad on superid.. rääkimata miskitest rändom-inimestest, kellest kasvõi vaid paar rida on mu elujuttu sisse kirjutatud.. :) Tänan teid, olete nii palju toredust mu ellu juurde andnud :)

Shalllalalalalaaaa...

Ta on mu lemmik. Mul puuduvad sõnad kirjeldamaks seda kui väga ta mulle meeldib. Kui võimalik oleks, siis ma ainult embutaks teda :) Raske on uskuda, et see pole unenägu..
Olen omadega vist silmini sees. Ta on nii vahva. Ta on niiiii armas. Ta on niii tore. Kõige vingem on see, et ta olemas on :)

Kolmnurk

Ühest küljest mulle meeldib lahendada suhte-keisse.. Leida lahendusi keerulistele olukordadele, kuidagi avastada, kus on võimalik kompromiss teha.. Välja nuputada, kuidas inimesed võimalikult vähe haiget saaksid..

Siiski.. hetkel vist puren päris keerulist pähklit. Ilmselt eelkõige sellepärast, et mina tundun olevat peategelane. Kõrvaltvaatajana on lihtne asja objektiivselt näha ja mõista, mis tegelikult toimub. Enda puhul saan ainult arvata ja oletada.

Ma poleks elus osanud arvata, et minusugune tühine inimene järsku kolmnurka satub. Ma tean, et mõlemat natuke kriibib see, et ma teisega hästi läbi saan.. samas oleks mõlema suhtes ebaaus, kui teisiti oleks.. Ma ei taha kellelegi haiget teha. Minu enda jaoks on piirid selged, aga kas sellest piisab?

Üks oht on, et püüdes mõlemat säästa, jään ise hammasrataste vahele ja lähen katki.. Aga see on ilmselt seda väärt, kui nendel hästi läheb. Kaks rõõmsat inimest on ju parem kui üks.. eksole ju.. ja mina olen ju nagunii katkine.

Loodan, et kui ma olen aus ja avameelne, saavad asjad vaid hästi minna. Ma usun seda.

Kapriisitar

Tegelikult ma üldse ei viitsi, et mind ära unustatakse pidevalt.. Kas ma peaks sellega harjuma? Ma ise küll ei suuda aru saada, miks ma peaks.. kas selleks, et mul oleks jälle üks vahva suhe, kus minu asukoht tähtsuse järjekorras on pärast kõike põnevamat. Ma saan aru küll, et ma olen üks igav inimene, aga ma võin vabalt omaette ka igav olla.. siis ma ei pea ootama, et ma kellegi jaoks tähtis peaks olema.

Ma tean, et ma temaga olin liiga kannatlik ja taluv.. lõpuks sain ikka haiget. Natuke paha on see, et uus asi pole alanud päris puhtalt lehelt, kuna olen hirmul ja ettevaatlik. Ma ei kavatse lasta endalt jälle kõike võtta, nii et ma midagi vastu ei saa. Olen vastik ego eks. Ükskord blogis ka kirjutasin, et hakkan elama iseendale. Seda ma hetkel teengi. Isegi kui see teeb mind kapriisitariks ja milleks iganes. Ma olen ainuke, kes mul on ja ma pean ennast hoidma. Pealegi, ma kavatsen ju õnnelikuks saada. Ma pole kuulnud, et jalamatid väga õnnelikud oleks..

Mina. Mina. Mina!

Elu on film.. ja mina olen tegelane.. Mõne inimese jaoks olen juhuslik möödakäija selles filmis.. mõne inimese jaoks tähtis kõrvaltegelane.. ja iseenda jaoks olen peategelane.. Päris filmist aga ilmselt eristab kogu värki see, et mu mõtteid ei tea keegi peale minu.. Nagu K kirjeldanud on olukordi.. a la naeratad ja teed asjalikku nägu, aga mõttes ütleb hääl: oh my god, oh my god.. ja oi kui osavad näitlejad võivad inimesed oma igapäevases elus olla. Ma ei saa ju olla ainuke, kes püüab teha nägu justkui ma teaks kõike, mõistaks kõike, oskaks kõike ja poleks üldsegi mitte segaduses. Justnimelt, ma olen nii segaduses kui vähegi olla saab. Siiski püüan käituda, nagu oleks kõik selge. Äkki siis saabki kõik selgeks. Samuti nagu temal see enesekindluse värk, käitub enesekindlalt, et saada enesekindlaks vms..

Mul kripeldab üks asi hingel, aga mul pole seda kellelegi rääkida.. Ma ei saa seda kellelegi rääkida.. Pean jälle oma hingemuusikast abi otsima.. Ma tean, et ma olen võimeline kuidagi selle endas ära lahendama. Ma suudan ja suudangi..

Elu ei peagi lihtne olema.. või?

Rõõm, rõõm, rõõm..

Ta kutsus mind eile tüüpidega lumme möllama ja ma läksin. Võtsin kelgu ka. Selgus, et see oli the mighty kelk, mis päästis päeva, kuna oli ainuke :D Ta on vist nüüd mu päris sõber. Ma poleks kunagi uskunud, et ta võib anda mulle nõu, kuidas oma poisssõbrale mitte raskusi valmistada oma ebakindlusega. Ja tema ilmselt ei usu siiani, kuidas on võimalik, et ma ta peale kuri pole. Ta arvas, et ma olen pehmeke, aga ma arvan, et ma olen lihtsalt hooliv ja heasüdamlik..
Ma tõsiselt tahan, et ta olekski mu päris sõber. See oleks nii lahe.. ja kui ta temaga ka veel tuttavaks saaks ja hästi läbi saaks, oleks veel lahedam.
See oleks lihtsalt super, kui ma ei kaotaks kedagi.. vaid saaks omale hea sõbra ja samas oleks õnnelik koos oma poisiga :)

Fingers crossed.

aaaarghhhhh...

Miks ma pean niisugune idikas olema? Isegi kui elu seab asjad nii, et minu ülesandeks on lihtsalt õnnelik olla, pean oma tuju ära rikkuma.. Mind huvitas millegipärast üks asi tema minevikust.. ja noh, ma ju ei saanud jätta uurimata (kuul pähe..).. ja siin ma nyyd olen.. oma ebakindluses ja vaimses ebastabiilsuses.. ebaõnnelik..

Ma ei taha olla üks paljudest.. ma ei taha olla ebaoriginaalne.. ja noh, mulle tundus, et kui ma Tallinnas elaks, oleks lihtsam.. aga see ei loe ilmselt midagi..

Ma ei taha enam haiget saada. Ilmselt olen salaja draamasõltlane, ilma et ma ise seda teadlikult teaks vms.

Ta on ju nii kuradima tore ja mulle tundub, et ma võiks igavesti temaga lihtsalt olla, tema embuses.. ja ma nii tahan uskuda, et ma olen teinud oma elus midagi õigesti ja ta ära teeninud.. ja et ma olengi leidnud oma puuduva pusletüki.. aga mul on ikkagi hirm.. Ma kardan, et on jälle nii, et mina kujutan endale ette, et ma võikski inimestes tundeid tekitada, aga tegelt olen ma lihtsalt üks vahepala, kellega hängida, kui muud teha pole...

Ma olen ikka nii fucked up..

ja nagu ta kohta öeldi: liiga ilus poiss.. minu jaoks LIIGA? või ma ei saagi aru täpselt..

Ma arvan, et mul on rõõmupohmell (kui kasutada Liina sõnavara..) hängõuverin sellest häpinessist, mis viimastel päevadel oli.. ilmselt nii ongi.. homme olen jälle õnnelik.

When you really want something to happen, the whole universe conspires so that your wish comes true..

Naistepäev

Ärkasin laupäeva hommikul kell seitse teades, et saan õhtul kell kuus temaga kokku. Oi, kui aeglaselt liikusid minutid ja veel aeglasemalt tunnid.. Hirmus. Lõpuks astusin bussist maha ja seal ta oli.. :) Ja oi kui kohmetuks ma muutusin :D Naljakas oli.

Tundub, et ta on juba päris mu südamesse pugenud. Äkki ta on seal kogu aeg olnud? Ta on nii minu moodi.. ja enesearmastus on ju ikka suurim :D Ma poleks uskunudki, et on olemas inimene, kes on sama veider nagu mina :D

Nagu üks inimene ta kohta ütles - ekstsentrik. Uurisime järele, mida see ekstsentrik siis täpselt tähendab.. Selgus, et geeniust, kes ei pea vajalikuks käituda nii nagu on normaalne :D Sobib!

Arvasin, et saan selgemaks, mis on ja mis pole.. aga ei õnnestunud :D Endiselt loodan parimat! :)

You make it easy..

Kuna ma viimasel ajal säran ja keksin ja laulan, siis ma ei suudagi ennast enam oma sõnadega väljendada.. laulan hoopis...

"Never been here- How about you?"
You smile at my answer
You've given me the chance
To be held and understood

You leave me laughing without crying
There's no use denying
For many times I've tried
Love has never felt as good

Be it downtown or way up in the air
When your heart's pounding
You know that I'm aware

You make it easy to watch the world with love
You make it easy to let the past be done
You make it easy

How'd you do it? How'd you find me?
How did I find you?
How can this be true?
To be held and understood

Keep it coming - no one's running
The lesson I'm learning
Cause blessings are deserved
By the trust that always could

Be it downtown or way up in the air
When your heart's pounding
You know that I'm aware

You make it easy to watch the world with love
You make it easy to let the past be done
You make it easy..

Oehh.. eks vaatab, mis naistepäev toob.. :)

Genialistid - Kohtumine

Kas näen ma und või armastust?
Kuis kõik võib olla nii?
Kuis hoida võin ma saladust,
kui kõik on võimalik?

Kas on sel seletust?
Kas ongi lihtsalt hea?
Ja mitte ühtki meeletust
ma tegema ei pea?

Lihtsalt vahel igasugu kummalisi asju tuleb mõttesse..
Sa ei aimagi mis nendest äkki täide läeb..
Ja see ehk ongi hea või?

Lihtsalt vahel igasugu kummalisi asju tuleb mõttesse..

Pilvelaps

Kas see on tõesti võimalik? Oi, pärgel.. võiks ju :)

Ei, ma ei tule alla! Matke mind või selle pilvega.. :D

Kõhus kõditab

"Kuidas see võimalik on, et ma nii ägeda inimesega olen siin koos praegu?"

Ta on lihtsalt liiga tore :)

Tegin täna hommiku iseendale.. Kuulasin head muusikat ja jõin kohvi ning tore oli olla.. Ometi pani mind üks asi mõtlema, kas minuga on ikka kõik korras.. Nimelt, mainisin ühele sõbrannale, et mu südames on rahu.. Ta imestas ja küsis, kuidas nii ruttu.. Siis tuli hirm, äkki olen ma oma valu ära blokeerinud.. See pole ju üldse hea.. Ma tean, et olen varem ka bloki peale pannud oma tunnetele.. nii et ma ei suuda ühest valulikust perioodist oma elus absoluutselt mitte midagi mäletada.. Tean, et juhtus nii ja naa.. aga rohkem ei midagi.. ei ühtegi tunnet, emotsiooni.. Kas praegu on siis sama lugu? Kui on, siis on mu sees jälle üks asi peidus, mis vaikselt kopitama hakkab ja depresiooni toidab salamahti..
Teisalt võib jälle asi olla selles, et ma olen nelja aasta jooksul juba piisavalt leinanud.. Viimase poole aasta jooksul olen olnud inimesega 2 kuud koos ja 4 lahus.. Kui üle saamisele kulub pool koos oldud ajast, siis teeb leinaperioodiks kokku 1 kuu.. sest pole ju olnud ühte pikka ja ilusat suhet, vaid hoopis mitu väikest, mille vahepeal olen kurvastanud ja asju selgeks mõelnud..
Siiski, kuskil südames ilmselt siiski on miski värk.. sest täna seisin hommikumantli väel paljajalu rõdul.. ja lihtsalt olingi seal.. Ei tundnud külma, tuult.. mitte midagi.. Ma ei tunnegi mitte midagi..
Kuidagi kahtlane on see tundetus..

Tõeline kass kukub alati käppadele..

Ma olen vist pisut igasugu üleelamistest taastunud. Igatsen küll möödunud aegu, aga loodan, et ees on paremad ajad. Hetkel ma enam ei mõista, miks ma üldse nii palju pisaraid olen valanud.. Arvates, et kaotasin midagi.. Klišee, aga ei saa ju kaotada midagi, mida pole kunagi olnudki.. Tema oli ilmselt minu (4 aastat kestnud) unenägu, nagu Jürgengi.. Selles suhtes tuleb seda Veberi-poissi tänada, et ta end kogemata mu unenäkku trikitas.. Sain aru, et pole mõtet tunda midagi inimese vastu, keda pole põhimõtteliselt minu elus olemaski..

Ma vahepeal lootsin, et tuleb ruttu uus noormees, kellesse saan armuda.. sest armastus vms on ju haigus, mille ravib uus nakatumine.. Praegu aga mõtlen, et isegi üleminekusuhte peab ju ükskord ära lõpetama, et see õige saaks tulla.. Ei taha ennast suvaliste suhetega lõhkuda.. Niisiis, olen vaba! Nii kaua, kuni peaks tulema mu ellu see tüüp, kes minust tõeliselt hoolib ja kes poleks uni, vaid oleks päris!

Seni aga otsin oma tõelise mina üles ja elan oma elu iseendale..

armastusevajadus

Mis minuga toimub üldse? Vahel ma mõtlen, et olen päris enda täiesti ära kaotanud.. juba ammu, sest on vaid ähmased mälestused sellest, milline ma olin, olema peaks.. Tõeline mina on optimist ja rõõmsameelne ja suhteliselt aktiivne.. Praegu on miski paha asi mu seest tühjaks närinud.. Ilmselt olen siiski liiga kinnine inimene ning olen lasknud mõnel asjal enda sisse mädanema jääda..

Ja mis kõige hullem.. ma usun unenägudesse.. Ilmselt on see üks enesepettuse vorm.. Kui näen head und, siis selle mõju kestab terve päeva.. ja see olekski nagu päris.. Täna öösel nägin unes, et Jürgen Veber oli mu noormees ja ma olin nii armunud.. Täna olengi terve päeva olnud armunud, kallistanud päiksekiiri, lauluviise ümisenud ja naeratanud.. Ilmselge enesepettus.. tegelikult ju pole mul kedagi, kellesse reaalselt armunud olla ja kes samaga vastaks.. Ja Jürgen Veber? Kust see üldse tuli? Seksikad mehed pole minu teema.. ja noh, ma pole nende teema ka.. aga ma eriti ei hooli ka..

Ma hooliks inimesest, kes oleks nagu Tema.. Ainult selle vahega, et armastaks mind vastu ja viitsiks minuga koos seigelda.. See oleks täiuslik, aga täiuslikkust pole olemas.. Vaatab, mis elu toob ja lepib sellega..

Ebatähtpäev

Täna läks mul uni kuskil 6 ajal ära, kuulsin kuidas isa minema sõitis.. Sundisin ennast magama, aga und enam ei tulnudki.. Asi on mu rahutuses.. selle kuu kolmas sentimentaalne päev.. Ma ei saa öelda: Kallis, head 4. aastapäeva! Ma ei saa ka öelda: Tänan selle toreda aja eest, mis me koos veetsime.. Ma ei saa seda öelda, sest ma ei tea enam, mis oli sellest ajast siiras ja mis mitte.. Kas ma nautisin etendust, kus sa mängisid mu armsamat, ilma et oleks minus iial rohkem näinud kui sõpra? Kas ma nautisin seda, et mind tehti neli aastat lolliks? Ise olen süüdi, et uskusin end tundvat sinupoolset hoolimist ja armastust.. Kas ma peaks sind tänama selle eest, et sina alati viisid asja sõprusest kaugemale, mis pani mind uskuma, et ju sa ei taha siis ainult sõber olla.. samal ajal kui sa teadsid, et sul pole tundeid. Ma tänan sind, et sa lasid mul anda endast kõik, et sul hea oleks.. Ise olen süüdi, et selline lootusetu romantik olen.. idioot olen, et usun, et hetked, mis me koos olime, olid maagilised.. täiesti vaimuhaige inimene, kes omas maailmas kujutab ette, et muinasjutud vastavad tõele.. Minu jaoks oligi kõik ehe.. meil oli armastus ja romantika ja maagia.. ja ma tahaks nii väga uskuda, et oligi.. Minu jaoks olid sa minu teine pool, see keda ma alati oodanud ja otsinud olen.. Kuigi mu käest küsiti, kuidas me üldse koos saime olla, kuna me nii erinevad oleme.. Tegelikult ei ole me midagi nii erinevad.. võib-olla see, mis välja paistab.. aga seest oleme sarnased.. ja sa oskasid mu mõtteid lugeda.. Mul on kahju, et sa mind armastada pole suutnud..

Perekond A..

Lugesin pizi blogi ja äkki ma taipasin.. ma ei kaotanud vaid ühte enda jaoks tähtsat inimest, vaid terve perekonna.. :( Kahju on tegelikult.. sest mulle meeldis ka selle laua taga istuda ja lõõpida ja naerda ja teed juua ja jutustada.. Missiis, et ma ei sündind sellesse perekonda, aga minu jaoks oli see nagu kasuperekond ja mulle ka meeldis, kui kõik koos olid.. Nelja aastaga ikka õpib inimes(t)e kohta palju. Ma hakkan kõigist puudust tundma :'(

Täna on tema päev

It's been seven hours and fifteen days since you took your love away.. I go out every night and sleep all day, since you took your love away.. Since you been gone I can do whatever I want, I can see whomever I choose.. I can eat my dinner in a fancy restaurant, but nothing.. I said nothing can take away these blues, 'cause nothing compares.. Nothing compares to you..

Kuna ma nii sentimentaalne inimene olen, siis on tänane päev ja ilmselt homne ka minu jaoks rasked.. Need on päevad, mis tahes tahtmata panevad mind temale hommikust õhtuni mõtlema.. mitte et ma seda muidu ei teeks, aga.. Tahaksin eriti hirmsasti tema kõrvale.. ja tahaksin, et tema tahaks mind enda kõrvale.. Ometi tean, et see on võimatu ja seda ei juhtu ilmselt enam kunagi.. Pean lihtsalt leinaperioodi üle elama, eluga edasi minema.. Miks ma lasen inimestel enda südamesse nii sügavale juurduda?

It's been so lonely without you here, like a bird without a song.. Nothing can stop these lonely tears from falling. Tell me baby where did I go wrong? I could put my arms around every boy I see, but they'd only remind me of you.. Went to the doctor, guess what he told me.. Guess what he told me? He said, girl, you better have fun, no matter what you do.. But he's a fool.. 'cause nothing compares.. Nothing compares to you..

Kaks nädalat..

Ma olen nii palju toredaid asju teinud.. Kohtunud sõpradega, keda pole ammu näinud.. Siiski jälitab mind miski tusatuju tekitav.. Ilmselt on see tühjus mu sees.. Tühjus, mida peaks täitma hingeline lähedus kellegagi.. Seda pole juba teab mis ajast tundnud.. Mul on nii kahju.. Mul on kohutavalt kahju, et kõik on läinud nii nagu see on läinud.. ja mul on kahju, et ma pole midagi saanud/osanud teha selleks, et poleks nii läinud..

Far away far away, I want to go far away. To a new life on a new shore line. Where the water is blue and the people are new. To another island, in another life...

Siiski on üks eluliselt vajalik asi juhtunud.. Nimelt, ma leidsin muusika oma hingele.. Üldiselt ma ei suuda kuulata sellist softi ja aeglast muusikat, aga.. on üks neiu, kes teeb lihtsalt niiiiiii hullumeelselt head muusikat.. ja see muusika nii sobib minuga ja mu hetkeolukorraga.. See meloodia, need rütmid, laulusõnad.. ja muidugi selle ingli hääl.. Taevalik lihtsalt..

I watch the ships go sailing by.. I play the girl will you play the guy. And I never thought I'd be the type to fall, to fall, to fall, to fall, to fall.. To fall over, fall over, fall overboard, overboard. Fall overboard just so you can catch me...

Õudne

Ma olen vahel ikka tõeliselt rumal. Nüüd olen ühes asja suhtes silmad lahti teinud ja ehk seeläbi paremaks inimeseks muutunud. Mul on hirmus komme olla eelarvamuslik.. Pean mõnesid inimesi nõmedateks, sest mulle kunagi tundus, et nad on nõmedad.. Samas olen tähelepanuta jätnud väikse pisiasja.. Nimelt, inimene, kes 10-aastaselt on nõme, ei pruugi seda ju 20-aastaselt olla.. sest kümne aasta jooksul võib inimene ju päris palju muutuda.. elult lööke saada, kasvada ja areneda ning digimuutuda täiesti arukaks ja toredaks inimeseks. Siis olen kuskil mina, kes ma vaatan talle ülevalt alla ja mõtlen, et ta on ikka nii nõme.. Ise olen ju, kui ma nii teen.. Mul on kohe häbi enda pärast, et ma selline olen olnud. Nüüd, kus ma sellest aru olen saanud, püüan paremaks muutuda.. Inimesed, kelle suhtes ma olen ülekohtune olnud, palun vabandust!

Hilisõhtused monoloogid

Ma kahtlustasingi, et mul on kerge selle olukorraga leppida vaid ajani kuni ta mu silme alla satub.. Palju lihtsam on mõelda, et ta on tuhat kilomeetrit eemal kui peaaegu siinsamas, aga mitte kunagi enam minuga..

Kui armastusevõim ületaks võimuarmastuse, tunneks maailm rahu.. Nii ütleb ta personaalne teade.. See on võlts.. mida teab tema armastusevõimust? Mida ta üldse armastusest teab? Minu vastu pole ta seda tundnud ja ilmselt ei hakkagi..

Nädal aega olen enne uinumist pidanud mõtteis monolooge, kuidas ma talle ütlen, et me ei saa enam kokku, isegi kui ta seda tahaks.. Ma ei saa lasta lihtsalt ennast nii lõhkuda.. Keda ma petan? Tegelikkus on ju see, et tema hülgas minu.. juba sajandat korda.. Ma olen talle sama palju andestanud, aga nüüd on mu jõud otsas. Seda kõike räägib mõistus, aga mul on ju ka süda..

..ja südames tahan ma tema kaissu, temaga koos naerda, teda vaadata, tema lõhna tunda.. temaga olla.. See vist ongi armastus.. lased oma südame armistada.. ja ikka andestad ja igatsed..

Ma ei tohi, ma ei taha, ma ei suuda enam.. Tahan juba õnnelik olla..

Contemplation and dissolution..

..oeh :(

Ma ei tohiks teda igatseda, aga siiski tungib see sügavalt minu seest esile. Ma püüan reaalsuses püsida ja mitte manada silme ette seebimullikesi, mis teadagi pole väga pikaealised.. missiis et värvilised ja toredad..

Armastan sind kahtlemata, kuid ei tohi sind ma tahta, kuigi kuulun sinule... Külmetand mind põhjatuuled, hääl on kähe, puruks huuled (siiski hüüan) "Tahaks minagi suuta, kuid ainult sina võid mu maailma muuta.."

Mu terve mõistus ütleb, et midagi ei muutu, kui ta ei õpi mind väärtustama.. Tegin nimekirja headest ja mitteheadest asjaoludest.. ebaheasid tuli 2x rohkem.. Ma pean suutma jääda selle juurde, et see ei ole tervemõistuslik kui nende asjadega lepin..

Hoia mind, hoia mind. Ära lase mul kukkuda. Sinu järgi lendan igavikku. Üle mere üle kuristiku. Hoia mind, hoia mind. Ära lase mul kukkuda. Sinu järgi lendan igavikku ma...

Ma tahaks, et ta hoiaks mind nagu kalliskivi.. aga ta ei tee seda ja ilmselt ei hakka ka.. Ma olen igapäevane tarbeese.. kuigi ei tahaks..

Sa oled parim, mis on juhtund minuga. Annad jõudu elada ja ootan sind paigas, mis mulle püha.. Salakeeles kirjutan seda, et sind armastan ja hommikul kõik märgid kustutan..

Ma ei tohi enam pehmeke olla, ei tohi ja ei tohigi.. Pean üles leidma selle sisemise tugevuse ja laskma märkidel kustuda.. Ma ei oska päeva pealt enam mitte armastada.. aga pean leidma viisi, et seda teha kaugelt ja salaja..

.....

Ma olen vist liiga loll, et õnnelik olla/õnnelikuks saada.. Ma tahan südamest uskuda, et inimesed on ilusad ja head.. Ma olen valmis andestama ja püüan mõista.. Ma lasen ennast lõhki käristada ja usun, kui inimene lubab, et ta püüab seda enam mitte teha.. ja usun seda miljon korda.. ja sama palju lasen ennast katki teha..

Ja sina ütled, et eilsed sõnad täna enam ei kehti.. Minu jaoks tähendasid need uue ja parema algust, minu jaoks oli see maailm, mis on täis õnnelikkust.. Ma uskusin, et nüüd viimaks on kõik hea, kuna sa lõpuks said aru, kui oluline inimene ma su jaoks olen. Ma ilmselt armastan sind liiga palju, et näha läbi su valed. Ma hoolin sinust liiga palju, et kahtlustada, et võid mind reeta.. Ma vaatan sind südamega ja näen ainult seda, kui hea sa oled. Südamehääl varjutab mõistuse ning ma pigistan silmad kinni, kuna ma ei taha teada, et sa võid tõeliselt vastik olla.. Ma ei taha tunnistada, et sa oled egoistlik tõbras, kes ei vääri mu pisaraid ega seda, et sind mõista püüan..

Ma olen lasknud sul võtta oma viimsegi eneseväärikuse, oled jätnud mulle vaid teadmise, et ma pole midagi väärt.. et ma olen rumal ja tühine..

Teenage angst

Like violence you have me, forever and after.. Like violence you kill me, forever and after..

Olen mis ma olen nalja teinud, et ma igavesti tiiniks jään.. Tegelikkuses on asi naljast kaugel. See sisemine mäss, mis peaks olema puberteedieas isikule, pulbitseb endiselt minu sees.

I never conquered, rarely came.. tomorrow holds such better days..
Days when I can still feel alive, when I can't wait to get outside.
The world is wide, the time goes by, the tour is over, I've survived
I can't wait till I get home to pass the time in my room alone..

Peikaprobleemid ja vastamata armastus on ka teismeeas eriti popp teema. Kui aus olla, siis on mul suhteliselt kõrini ühepoolsetest tunnetest. Kui hakkan oma elule tagasi mõtlema, ega polegi olnud palju juhuseid, kus minu tunnetele on vastatud. Üks oli, aga selle keerasin rumalusest pekki. Ma püüan edaspidi armumist jms tundeid vältida, siis ei pea ma pettuma..

I can't forgive, can't forget, can't give in, what went wrong? Cause you said this was right, you fucked up my life..

Walesis trippimine oli tore ning eluisu tuli kohe tosinaga. Eriti tore oli see, et mind otsiti taga. Kadi smsis ja Mari helistas, kuna tahtis mind välja kutsuda. Tõsiselt soe tunne tuli sisse. Kui msni logisin, tuli 7 inimest kohe jutustama ja uurima, kus ma olin ja kuidas läks. Tore on teada, et ma siiski huvitan kedagi :) Aitäh teile inimesed! :)

Siiski oli ka tõrv tilka meepotis, mistõttu pean natuke silmi paistetama nüüd.. Kui meeleolu must, pakub muusika lohutust..

____

Kas midagi on paremaks muutunud? Vahel tundub, et on.. ja siis jällegi, et endiselt on halb. Kuidagi ebaõiglane tundub see.

Ma tahaks midagi väärt olla. Ma olen ju sõbralik ja heasüdamlik ja mõistan nalja ja oskan kuulata ja võib-olla olen isegi arukas natuke ja aus ja ehe. Ma püüan olla kooskõlas sellega, mida ise teistes inimestes hindan. Või olen ma pime ja tahan endast head arvata, aga tegelikult olen jõle nõme inimene? Loodan, et mitte.

Ma ei talu neid kõrvalnähte, mis kaasnevad, aga ma ei talu ka teistmoodi olemist. Keeruline. Mulle ei meeldi päiksepõletused, aga ei suuda ka ilma päikseta elada. Vot nõnda.

Ma tahaksin, et ka minu soovid vahel midagi loeks.

Kirg

Vahel mõtlen, kas ma üldse peaks elama. Nii mõttetu tundub kõik. Leban voodis, vahin tühjusesse (oma valget rulood) ja mõtlen.. Mõtlen, kui valesti kõik on. Olen kasutu ja üksik ja saamatu, kuna tundub nagu ma ei oskaks oma elu korda seada.

Siiski, on asi, mis hoiab mind elus.. minu seljakott, minu kirg. Kui uurin atlast ja haun plaane, ei tunne ma ennast rumalana ega saamatuna.. Eriti hea tunne on siis, kui need plaanid teoks teen ja lähengi kohtadesse, kuhu atlases pilgu peale olen pannud.. Kõige parem on see, et ma pole nii peps, et olen nõus reisima ainult äriklassis ja ööbima vaid nelja tärni hotellides jne. Händelin vabalt ekstreemsusi :)

Mis kõige toredam, leidub inimesi, kes on nõus vabalt minuga maailma avastama. Nii ägev :) Esmalt püüan vallutada Euroopa ja seejärel juba maailma! Loodan vaid, et leian piisavalt aega ja ressursse.. fingers crossed.