Miks ma pean niisugune idikas olema? Isegi kui elu seab asjad nii, et minu ülesandeks on lihtsalt õnnelik olla, pean oma tuju ära rikkuma.. Mind huvitas millegipärast üks asi tema minevikust.. ja noh, ma ju ei saanud jätta uurimata (kuul pähe..).. ja siin ma nyyd olen.. oma ebakindluses ja vaimses ebastabiilsuses.. ebaõnnelik..
Ma ei taha olla üks paljudest.. ma ei taha olla ebaoriginaalne.. ja noh, mulle tundus, et kui ma Tallinnas elaks, oleks lihtsam.. aga see ei loe ilmselt midagi..
Ma ei taha enam haiget saada. Ilmselt olen salaja draamasõltlane, ilma et ma ise seda teadlikult teaks vms.
Ta on ju nii kuradima tore ja mulle tundub, et ma võiks igavesti temaga lihtsalt olla, tema embuses.. ja ma nii tahan uskuda, et ma olen teinud oma elus midagi õigesti ja ta ära teeninud.. ja et ma olengi leidnud oma puuduva pusletüki.. aga mul on ikkagi hirm.. Ma kardan, et on jälle nii, et mina kujutan endale ette, et ma võikski inimestes tundeid tekitada, aga tegelt olen ma lihtsalt üks vahepala, kellega hängida, kui muud teha pole...
Ma olen ikka nii fucked up..
ja nagu ta kohta öeldi: liiga ilus poiss.. minu jaoks LIIGA? või ma ei saagi aru täpselt..
Ma arvan, et mul on rõõmupohmell (kui kasutada Liina sõnavara..) hängõuverin sellest häpinessist, mis viimastel päevadel oli.. ilmselt nii ongi.. homme olen jälle õnnelik.
No comments:
Post a Comment