Ma olen vist pisut igasugu üleelamistest taastunud. Igatsen küll möödunud aegu, aga loodan, et ees on paremad ajad. Hetkel ma enam ei mõista, miks ma üldse nii palju pisaraid olen valanud.. Arvates, et kaotasin midagi.. Klišee, aga ei saa ju kaotada midagi, mida pole kunagi olnudki.. Tema oli ilmselt minu (4 aastat kestnud) unenägu, nagu Jürgengi.. Selles suhtes tuleb seda Veberi-poissi tänada, et ta end kogemata mu unenäkku trikitas.. Sain aru, et pole mõtet tunda midagi inimese vastu, keda pole põhimõtteliselt minu elus olemaski..
Ma vahepeal lootsin, et tuleb ruttu uus noormees, kellesse saan armuda.. sest armastus vms on ju haigus, mille ravib uus nakatumine.. Praegu aga mõtlen, et isegi üleminekusuhte peab ju ükskord ära lõpetama, et see õige saaks tulla.. Ei taha ennast suvaliste suhetega lõhkuda.. Niisiis, olen vaba! Nii kaua, kuni peaks tulema mu ellu see tüüp, kes minust tõeliselt hoolib ja kes poleks uni, vaid oleks päris!
Seni aga otsin oma tõelise mina üles ja elan oma elu iseendale..
No comments:
Post a Comment