Painajalik kinnisidee..

See tekkis mulle vahetult enne Eestist ära sõitmist ja on mind kummitanud juba 8 kuud.. Mõtlen sellele üle päeva, näen seda unes, analüüsin..

Mõistus eitab, et selline asi võiks üldse olemas olla.. aga kuskilt alateadvusest kerkivad esile need mõtted ja unistused ja soovid..

Loodan, et saan sellest üle kui tagasi kodus olen.. See natuke häirib mu elu ning ma ei oska midagi ette võtta, et sellest vabaneda.

Võib tekkida küsimus, miks mitte seda kinnisideed realiseerida, et nii sellest vabaneda? See on võimatu.. ja see ei ole asi, mida tõeks teha. Siiski, see ei anna mulle rahu ja kummitab mind muudkui.. What if..? Ei, aga kui-sid pole polemas.. Eitan.

Las möödub aeg, las möödub elu võõrsil.. ja kui see ikka veel pole üle läinud, tuleb hakata lahendusi otsima..

Seni veel kannatan seda välja kuidagi..

Uskumatu, kuid tõsi..

Ma olen juba aastaid teadnud/arvanud, et ma laulda küll eriti ei oska. Viisi pean, aga mul ei ole just selline hääl, mis kuulajad mu lummusesse paneks. Seetõttu ma väga kõigi kuuldes laulma ei kipu, välja arvatud eriti lähedaste inimeste juures kui mul tõsine laulutuju tuleb.. või kui on vaja kedagi hommikuti lauldes üles ärkama sundida: ega ma enne ei lõpeta laulmist, kui sa ärkad!

Minu suureks üllatuseks olen ma endale fänni leidnud. Ta nutab kui ma EI laula.. ja nii kui ma alustan: tahaksin pihlapuu rüppe.. Jääb ta rahulikuks ja kuulab. Mu ainus fänn on 3-kuune titabeebi.

Minus on tekkinud tõsine hasart õppida pähe uusi laule või tuletada meelde vanu.. Mu repertuaar on hetkel väga kesine. Mu ainus kuulaja ei heida mulle seda ette, kui ma seitse korda järjest vaikuse laulu ja olematu laulu ja nii vaikseks kõik on jäänud ja Jaan Tätte hümni laulan..

Ta on isegi rahul, kui ma lasen inspiratsioonil lennata ja rändan mööda noote lihtsalt "diididampaa..pararaaa..du-du-du-didaaaa.."

Ma ise tahaks vaheldust ja oma oskusi arendada ja mälu treenida..
Vaat mis kõik üks pisike fänn teha võib.. :)

Lahendused..

Tuleb välja, et midagi minu sees on kuidagi paika loksunud, paljud sisemised valupunktid hakkavad lahendusi leidma ning tundub, et elust võib isegi asja saada, kui külm ära ei võta..

Natuke tunnen samas hirmu ka, mis saab tulevikust, kas ma suudan jätkuvalt positiivseks jääda? Olin täitsa musta augu põhja lähedal omadega ja tasapisi olen sealt välja roninud ning nüüd tunnen, et näen juba üle serva.

Siiski on surmapatte, millega ma pean võitlema.. Surmapattude teema on kristlik, kuid ma ei ole tõsiusklikuks hakanud. Lihtsalt olen analüüsinud asju ning tõde on väga lihtne, peaksin vältima surmapattude tegemist, et olla õnnelik..

Suurim võitlus käib mul uhkusega, ma lihtsalt ei suuda olla kellegi alluv, eriti kui ma tunnen, et inimesed, kellele ma allun, on sutsu rumalavõitu kohati. Kes aga olen mina, et lahterdada inimesi rumalateks ja mitte? Kust tuleb see, et ma pean ennast kõiketeadjaks ja maailmatargaks? Tähtkuju pani selle paika?

Natuke kade olen ka.. Ma ei ole ahne, mu jaoks pole vaja hirmsasti asju omada, aga ma vahel olen nii kuramuse kade, et mind ajab oksele. Ma olen kade, kui kellelgi on kellegagi lahedamad juhtumised kui minul, ma olen kade kui keegi läheb kuskile.. Ma olen kade, kui kuulen, et keegi on saladuse, mis ma arvasin, et ta ainult mulle usaldab, rääkinud ka kellelegi teisele.. Ma tahan olla kõige kõigem.. Vastik-nõme.. Ma ei taha kadedust tunda, aga iseenesest kihiseb mullidena üles see sapimaitseline jälkus.

Nii et jah, tööd veel on.. Palju veel lahendusi otsida.. Aga nirvaana, siit ma tulen :)

Dilemma..

Paar päeva tagasi pani üks mu sõber mind väga raskesse olukorda. Nimelt, olime peol.. Kuidagi sattusid ühe kuti päikseprillid talle ette, talle hakkasid need meeldima ning ta pistis need omale kotti.. Varastamine ei ole just minu tassike teed..
Lisaks sellele vihkan ma ka valetamist. Ma ei taha valetada..

..ja see raske olukord seisnes selles, et mu sõber ütles sellele kutile, et ta pani need päikseprillid ühe laua peale, et tema ei tea, kus need nüüd on.. et kutt küsigu minu ja veel ühe tüdruku käest, kui ta ei usu..

Ma olin vait, ma tundsin ennast nii ebamugavalt. Ma ei saanud oma sõpra reeta, et õiglust jalule seada ja ma ei suutnud ka valetada. Ma olin vait ja soovisin, et ma saaks ruttu minema sealt..

Ma ei tea, kas ma tegin õigesti, olles vait ja mõttes kiruda olukorda, millesse mind kisti.. või oleksin ma pidanud reetma oma sõbra?

Ma vihkan, et mulle nii tehti..

Inimesi tuntakse sõpradest, aga mina ei varasta.. ja ma ei valeta.. Mu sõber on üldiselt tore ja hooliv inimene, kes on alati väga abivalmis ja lahke.. ja üldse palju asju.. Aga see on nii suur tilk tõrva meepotis, et ma ei teagi..

Vihkan..