Mõttetu tekst.

Lugesin ühte blogi ja selle tuliseid kommentaare. Tuleb tunnistada, et see kogu kompott oli päris mõnus - mõtteainet pakkuv. Mulle meeldibki mõtiskleda, arutleda, analüüsida..

Ja mina mõtlen, et.. kui mul on valus ja pisarad tahavad voolata, siis ma ei kavatsegi mõelda sellele, et aafrikas lapsed nälgivad ja et ma peaks tegelt õnnelik olema. Kas see on üldse võimalik? Piinelda agoonias ja mõelda, et kusagil on kellelgi raudselt hullem.. See ei ole inimesele loomulik. Inimene ongi ju isekas. Miks mind peaks kottima miski isik niigi ülerahvastatud kontinendil, kui minu f*cking süda on kildudeks rebitud?

Ilmselt olen ma naiivitaride kuninganna, sest ma usun, et maailmas on kõik tasakaalus. Noh, et kui pole piisavalt süüa, siis on jälle suurel hulgal armastust jne. Kõlab rumalalt?

Okei, känselin ära siis need loengud ja kisun näpitsprillid ninalt.

Ma olen blond, aga mis on sinu vabandus?

Sügavused.

Veider, et mind köidavad sügavused. Inimestes. Mul on kuidagi raske inimest tõsiselt võtta, kui ta ainult rõõmsalt ringi lehvib ja nalja viskab ning seda 24/7. Ju mul on siis selline aju, mille loogika ütleb, et aeg-ajalt peab igaüks säramisest puhkama.

Huvitav on see, et ma olen temaga koos olnud pool aastat juba, aga alles nüüd olen suutnud veidigi tema sisemaailma näha. Tuleb tunnistada, et ma teadsin sisimas tema sügavusest ja arukusest, kuid ta ei taha seda üldse välja näidata. Ma usun, et päris paljud lollid inimesed teevad talle haiget, sest nad arvavad, et ta ei saa aru kui talle ühte või teist asja öelda, tegelikult saab.

Nüüd, kus ma tean seda, mis peitub tema fassaadi taga, hindan ma teda palju kõrgemalt. Ma ei ole koos maskiga, ma olen koos inimesega. Supermehega.

Mul on nii kahju, ka mina olen talle palju liiga teinud. Teadvustan seda lõpuks endale ja ehk suudan paremaks muutuda. Ta on ju ainult parimat väärt :).

Elu veereb..

Nonii, mis uudist? Hihihii.. Ainult Kadi mõistab seda nalja :P Olen nüüd oma silmaga näinud Hollandit, Belgiat, Prantsusmaad ja kõike nende riikidega kaasnevat. Tuleb tunnistada, et ma mõistan, miks on Amsterdam ja Pariis suve hot-spotid. Need on ju nii friikin fääbjulõusid kohad :). Holland on lihtsalt nii ilus maa.. ja Pariis nii romantiline linn..

Kuigi kahe nädala jooksul oli miljon seiklust, oli mul siiski aega oma elu ja olu üldiselt analüüsida. Sain selgemaks, mis mind häirib ja mida ma igatsen, mida ma tahan ja mida ma vajan.. Siiski on see elupusle kokkupanek nii keeruline. Vahel on võimatu aru saada, kas see, mida ma tahan, on see, mida ma vajan ja vastupidi.

Ma vajan enda kõrvale inimest, kellele toetuda kui vaja. Mul oli üks variant ja nüüd on teine variant, aga ikka jääb midagi puudu. Saa nüüd aru, kas mul on rohkem vaja, et inimene mind hoiaks ja minust hooliks ning samal ajal elaks oma elu kõige kaootilisemalt ja tuulestviidunumalt üldse või inimest, kes on organiseeritud ja rohkem usaldusttekitav, kuid samas ei suuda tundeid provaidida nii nagu mu hing ihkaks.

Kuidagi imekombel olen mina skaalal täpselt keskel, piisavalt organiseeritud ja samas ka spontaanne kui vaja, kasutan nii tundeid kui mõistust.. Kas on üldse olemas inimene, kes on minu puuduv pusletükk? 100%-line match?

Hea uudis on see, et olen ametlikult nüüd depressioonist tervenenuks kuulutatud. Kas pole vahva? Iseasi, kui kaua ma suudan vee peal püsida, kui ma endiselt liiga palju mõtlen ja elu keeruliseks elan endal.

Aeg annab arutust.

Küll oli tark lause eks. Näpitsprillid ninale ja ülikoolidesse loenguid andma, mida muud sellise geniaalsusega peale hakata.