Veider, et mind köidavad sügavused. Inimestes. Mul on kuidagi raske inimest tõsiselt võtta, kui ta ainult rõõmsalt ringi lehvib ja nalja viskab ning seda 24/7. Ju mul on siis selline aju, mille loogika ütleb, et aeg-ajalt peab igaüks säramisest puhkama.
Huvitav on see, et ma olen temaga koos olnud pool aastat juba, aga alles nüüd olen suutnud veidigi tema sisemaailma näha. Tuleb tunnistada, et ma teadsin sisimas tema sügavusest ja arukusest, kuid ta ei taha seda üldse välja näidata. Ma usun, et päris paljud lollid inimesed teevad talle haiget, sest nad arvavad, et ta ei saa aru kui talle ühte või teist asja öelda, tegelikult saab.
Nüüd, kus ma tean seda, mis peitub tema fassaadi taga, hindan ma teda palju kõrgemalt. Ma ei ole koos maskiga, ma olen koos inimesega. Supermehega.
Mul on nii kahju, ka mina olen talle palju liiga teinud. Teadvustan seda lõpuks endale ja ehk suudan paremaks muutuda. Ta on ju ainult parimat väärt :).
No comments:
Post a Comment