Pere..

Räägitakse, et kõik tuleb kodust.. ja kui tahad inimest muuta, tuleb alustada tema vanavanematest..

Ühel päeval hakkasin mõtlema.. ja imestasin.. kuidas saab tulla nii (näiliselt?) täiuslikust perest inimene, kes ei oska tunda ning kellel on madal enesehinnang.. Inimene, kes võib olla nii taktitundetu kui vähegi võimalik..

Ma pole oma pere kunagi täiuslikuks pidanud, sest katkine pere ju pole seda.. mul on samuti madal enesehinnang, aga.. ma oskan armastada ja hoolida, ma suudan märgata enda kõrval teist inimest.. Järelikult on mu vanemad midagi õigesti teinud..

Mul on selle üle hea meel.. Ma võin olla veidi ebakindel, aga vähemalt on mul süda olemas.. See ongi kõige olulisem minu arvates..

Tänan teid.

.....

You see.. it's just like you.. you say things like that and you make it impossible for me to hate you.. and I hate you.. I really hate you..

See on tsitaat ühest mu lemmikust armastusfilmist.. Seda ütleb naine pärast seda kui mees, kes on ta hüljanud, tuleb ja ütleb, et armastab teda.. Kui ta on seda öelnud, hakkab ta nutma ja nad suudlevad.. happy ending..

Kursaõde ütles, et tema ei tuleks nii hästi toime nagu mina seda teen.. aga ma ei tule ju üldse toime.. Mulle jõudis reaalsus kohale, aga see viis mind reaalsusest eemale.. Kõlab ebaloogiliselt? Reaalsus tuli mu sisemaailma ja nüüd on mul raske välise maailmaga kontaktis olla.. Ainus, mis ma suudan teha, on liikumatult lebada ja silmadega ühte punkti vahtida..

Ma mõtlen talle. Mõtlen, et ei suuda teda kuidagi vihata. Ma ei saa vihata teda selle eest, et ta on tema ise.. Ma tunnen teda, vahel tundub, et isegi rohkem kui ta ise..

Mul ei jää muud üle kui leinata, kuna kaotasin väga lähedase inimese..

Kuigi tean, et teda pole enam minu jaoks, loodan ma siiski, et ta tõuseb tuhast ja ütleb, et armastab mind. Täpselt nagu seal filmis.. Jah, unistada ma oskan.. aga päris elu on hoopis midagi muud..

Emon..

Ma olen omadega täiesti segi. Ma ei saa mitte millestki aru. Mul on tunne, et kogu maailm tahaks mu lihtsalt minema visata. Hullult tahaks väga lähedast inimest enda kõrvale, kelle juuresolekul ei pea ma teesklema hullult cooli ja lahedat inimest, vaid saan olla mina ise.. koos oma maailma- ja südamevaluga.

Kõik sellised inimesed aga on tont-teab-kus.. Võin telefoniraamatu otsast lõpuni läbi vaadata.. ja pole ühtegi inimest, kellele ma söandaks helistada ning paluda tema seltskonda. Ma ei söanda ise minna inimeste juurde ja ennast neile kaela paisata. Võib-olla nad ei taha oma aega kulutada mu lohutamisele. Ma mõistan seda, kui see ongi nii.. sest ma olen ju konstantselt katki. Ma ise ei suudaks ka seda enam tõsiselt võtta, kui ma ei teaks, kui palju ma seest valutan siiski.

Ma püüan ennast õnnelikuks teha, ma teen agressiivset mõttetööd selles suunas, püüan tegeleda asjadega, mis mind rõõmustavad - kunstikool, reisimine. Püüan midagi saavutada - motikaga sain hakkama, hea seegi. Siiski.. hingelisest tühjusest on nii keeruline üle saada.

Mu ümber on inimesi, aga ma olen nende seas üksi.

Kui mul eelmine kord jõudis kohale, et mind on maha kantud, oli mu ümber palju inimesi, kes tegid selle kergemaks, oli õlgu, mille najal lahinal nutta. Aga ma olen nüüd ju suur tüdruk ja ei tohiks enam pillida.. aga teen seda ikkagi.. üksi..

Mul pole kedagi, kellele julgeksin näidata oma valu, niisiis hoian selle endale/endasse..

Jah, ma tean, aja möödudes saab kõik korda.. ma tean, ma tean, aga see teadmine ei paranda mu olukorda, ei pane mind rõõmust rõkkama, ei suurenda elutahet jne..

Kõik, mida ma vajan, on vaid see, et keegi mind armastaks.. vastu..

...

T2iega lihtne on kuskile pageda (ja sinna j22dagi ehk), kui mitte keegi ei tunne sinust puudust..

Ma soovin, et minu suvi tuleb selline nagu ma loodan seda tulevat..
Hakkasin kogu hingest just sellist suve tahtma..
Jah, sellist.
Millist?
Salasoovlikku :)

Kui ei l2he nii, siis l2heb teisiti.. ja polegi hullu..

Kunagi ei lase ma ennast enam ka temast h2irida.. sest yhel p2eval on mu peas nii palju uusi m2lestusi, et ta enam ei mahugi mu m2lusse 2ra..

Jah, nii ilmselt saabki olema..

Hääletamine

Kui täna pöial püsti tee ääres seisin, võttis mind peale üks mees, kellest sai mu iidol. Terveks teeks jätkus meil juttu, sest ta on kõige seiklejam seikleja. Ta rääkis, kuidas ta ülikooli ajal üksi Türki hääletas ja kuidas ta Austraaliasse hääletas ja kuidas ta tutvus inglannaga kuskil välismaal, kellega ta abiellus. See naine ka rändas maailmas ringi hullult.

Tundub nagu see mees oleks kogu maailma läbi rännanud.. ja ei, ta ei ole miljonär.. ta rääkis kuidas ta on kraavis ja silla all maganud ja Hiinas hostelites, kus on prussakad ja igasuguseid asju..

Selgus, et praegu on tal käsil projekt jalgratastega mööda maailma tiirutada. Jah, ta on üks tegelastest, kes Uhhuu tuuril väntamas käib.

Ma uurisin temal igasuguseid asju, kuidas ja mis ja mismoodi. Ma sain nii palju mõtlemisainet. Ma tahan ka kunagi sinna tasemele jõuda, kus tema on. Selleks ta mu iidol ongi. Kõike saab, kui vaid piisavalt tahta!

Maailm, siit ma tulen..