Tegin täna hommiku iseendale.. Kuulasin head muusikat ja jõin kohvi ning tore oli olla.. Ometi pani mind üks asi mõtlema, kas minuga on ikka kõik korras.. Nimelt, mainisin ühele sõbrannale, et mu südames on rahu.. Ta imestas ja küsis, kuidas nii ruttu.. Siis tuli hirm, äkki olen ma oma valu ära blokeerinud.. See pole ju üldse hea.. Ma tean, et olen varem ka bloki peale pannud oma tunnetele.. nii et ma ei suuda ühest valulikust perioodist oma elus absoluutselt mitte midagi mäletada.. Tean, et juhtus nii ja naa.. aga rohkem ei midagi.. ei ühtegi tunnet, emotsiooni.. Kas praegu on siis sama lugu? Kui on, siis on mu sees jälle üks asi peidus, mis vaikselt kopitama hakkab ja depresiooni toidab salamahti..
Teisalt võib jälle asi olla selles, et ma olen nelja aasta jooksul juba piisavalt leinanud.. Viimase poole aasta jooksul olen olnud inimesega 2 kuud koos ja 4 lahus.. Kui üle saamisele kulub pool koos oldud ajast, siis teeb leinaperioodiks kokku 1 kuu.. sest pole ju olnud ühte pikka ja ilusat suhet, vaid hoopis mitu väikest, mille vahepeal olen kurvastanud ja asju selgeks mõelnud..
Siiski, kuskil südames ilmselt siiski on miski värk.. sest täna seisin hommikumantli väel paljajalu rõdul.. ja lihtsalt olingi seal.. Ei tundnud külma, tuult.. mitte midagi.. Ma ei tunnegi mitte midagi..
Kuidagi kahtlane on see tundetus..