Ma ei suuda sõnades oma tundmusi kirjeldada. Minu sees toimub midagi uut, mida ma varem kunagi pole tundnud ja ma ei teagi. Rebida ennast välja harjumuslikust keskkonnast ning alustada uut perioodi elus ihuüksi mujal. Kõik on teisiti, kuid.. samas olen nagu tundetu. Ma mõnes mõttes igatsen koju ja sõpru ja kõike seda, mis koguaeg on käeulatuses olnud. Ma tundun endale apaatilisena. Elan iseendale, enda eest, enda nimel, enda jaoks ja emotsionaalne kontakt välismaailmaga justkui puuduks. Täna on 50-s päev siin.Mikk tegi mulle laupäevahommikul üllatuse ja tuli siia. Tore oli teda näha ja puha, kuid kuidagi liiga kiiresti sai otsa see aeg. Tallinnas lennuki peale astuda polnud ka nii kurb, kui lasta killuke mu eesti elust ära minna siit. Palju palju lihtsam oleks kui ma saaksin kellegagi koos seda lehekülge elada. Jah, mul on eestlasest sõbranna, kellega ma tutvusin Roomas, kuid.. see ei ole vana elu, see on üks esimesi ridasid uuel leheküljel. Mõnes mõttes ma mõistan, miks yfu-lastel ei lasta enne lihavõtteid inimesi külla kutsuda. See on tõesti psühholoogiliselt väga raske. Just see hetk, kui nad ära lähevad ja mina jään siia edasi. Täna olen kurb ja valmis iga hetk nutma puhkema. Ma ei taha mitte midagi teha, tahan olla ja olla ja olla. Homme on kõik kindlasti parem. Ma ei kujuta ettegi kui raske v6ib pärast jõule siia tagasi tulemine olla. Kogen tõesti midagi väga uut.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
1 comment:
tead Kadri ma võin sulle öelda et ma igatsen sind :) ma tahaks sinuga väga väga rääkida.. hästi pikalt ja laialt. ja tead kus kohas? seal talvises pimedas teenurgas, kus oli pime ja Jüri lähedal ringtee juures.. seal kus oli külm ja puhus jäine tuul. vot sinna tahaks minna ja jälle igasuguseid jutte rääkida. just nagu tookord. aga ma olen kindel et seekord oleks meil nii mõnigi uus jutt sekka rääkida :)
Post a Comment