Üksik

Olen alates 18. detsembrist puhkusel, selle aja jooksul olen ühel õhtul külastanud Annikat (mul õnnestus ennast külla kutsuda jälle) ja Keid ning tema peret (Hanna-Loore kutsus).

Mul on palju palju aega olnud oma elu ja olu üle järele mõelda ning mõnes asjas selgusele jõuda. Vaadates tagasi mööduvale aastale, olen täheldanud, et üldiselt olen mina see inimene, kes vanade sõpradega msnis vestlust alustab ning tunneb nende elukäigu vastu huvi ja teeb ettepanekuid kokkusaamiseks. Mina olen see, kes püüab leida teiste inimeste eludes aega minu jaoks.

Kuidagi kurvaks teeb see, et mina ei huvita kedagi. Kõigil on uued elud, kuhu mina enam ei mahu. Ma ei mõista, kas ma olen saamatu või milles on asi, et minul puudub üldse igasugune elu. Mul nagu polekski sõpru. Kuhu on nad kõik kadunud?

Viljandis on kursakaaslased, kuid siiski olen kuidagi louneriks jäänud. Ma ei tea, mida ma teeks, kui meil Mailise ja Getteriga neid esmaspäevaseid või teisipäevaseid tsikikaid poleks. Ma annaks otsad vist. Praegu olengi seda tegemas, sest ma pole seal ning neid pole seal. Siin, kus ma olen, pole mitte kedagi. Kadi on ainus, kellele ma vahel meelde tulen, aga üldiselt on ta ju busy lady. Rohkem pole kedagi, isegi selliseid inimesi pole, kellega hängima ma ennast ise söandaks kutsuda. Enam mitte, olen täiesti ära võõrdunud.

Usun, et uuel aastal muutun veel üksikumaks, kuna võtsin vastu otsuse, et ma ei kutsu ennast enam kuskile ise. Ilmselt suren üksindusse, aga vähemalt säilitan eneseväärikuse. Lohutan ennast sellega, et nende kaotus. Kuigi ilmselt mitte väga suur, sest kui ma oleks suur kaotus, siis inimesed kutsuks mind ise külla ja tunneks minu vastu huvi. Lihtsalt üks inimene vähem, kes nende peale mõtleb ja neid väärtuslikuks peab. Tühiasi ju. Eks.

I'm a looser baby.. so why don't you kill me..

Kallis

Sain eile teada, et ma olen kuldaväärt naine.. sõna otseses mõttes. Ühest küljest olen hirrmus rõõmus, et mind peetakse sellise kingituse vääriliseks, teisest küljest aga olen pisut kohkunud.. ma ei suuda ilmselt iial teha samaväärset kingitust..

Tegelikult, suudan küll.. ükskord. Pean lihtsalt selle nimel natu töötama. Kallis. Hindamatu ja hindamatu.. see teeb kaks hindamatut. Nii ongi.

Vaikus..

Ma pole juba tükk aega siia midagi kirjeldanud.. Endiselt on nii palju asju mõelda.. Segaduses olen natuke. Süda tuksub ikka samas rütmis. Unistan. Mu unenäos täna just üks onu küsis, mis värk naistel selle unistamisega on. Mina vastasin, et unistused teevad maailma ilusaks, muidu ei olekski ju muud kui ainult see hall reaalsus..

Sinu unenägudesse sulan oma mee, sinu põselohkudesse valan oma tee..

Mina unistan, et minu kallim kingiks mulle tiaara ja ütleks: sa oled minu elu printsess :) Kõik tüdrukud on ju kellegi printsessid, mu jaoks oleks väga oluline vaid tema printsess olla, mitte mingi maailmakuninganna..

Kuningannaga seoses.. Jääkuninganna, kus sa oled? Lumekuninganna, kus sa viibid? Tahaks, et jõed ja järved läheksid jäässe ja et paks kohev lumi kataks maad.. Siis alles on ju õige talv.. Praegu jääb pool rõõmu talvest puudu :(

Kõik muutuvad lumeks kui näevad sind, kui oleksid ilusam veel..

Anne Veski - Lohutuseks ümber maailma

Mured on hingel, närvides on pinge

ja meel on nii hapu, et ei tea mis teeks..

Ärge nüüd lausa endast välja minge,

kui piinad ei kao, siis kaome piina eest.

Rahu ja rõõmu sa jälle leiad,

vali vaid kaardilt sa kauged maad.

Reisi ja lusti ja vaevast vabane taas..

Armuviisid hõljuvad Pariisis,

matadoorid möllavad Madriidis.

Mosambiigis supled morsitiigis,

kirjus siidis ringi kõnnid Hiina riigis.

Kui kord su armas randub teises rannas,

ei nutus või naerus leidu pääseteed.

Ainus, mis ravib ja hingerahu annab -

käi ringi ja leia palju kaunist veel.

Rännud ja reisid - maailma naudi,

mure kaob meelest kui püüad vaid.

Naeru ja rõõmu ma nii kord tagasi sain.

Barcelonas käisin mahla joomas,

Amsterdamis tulpe turult toomas.

Yokohamas ikebaanat loomas,

kaugel Roomas tutvustasin Vana Toomast.

Mure kaob ilmast siis kui sulged silmad,

pikali heidad ja sooja peidad käed.

Peagi siis reisid unenäomaailmas,

veel suurem rõõm kui ilmsi kõike näed..

Pere..

Räägitakse, et kõik tuleb kodust.. ja kui tahad inimest muuta, tuleb alustada tema vanavanematest..

Ühel päeval hakkasin mõtlema.. ja imestasin.. kuidas saab tulla nii (näiliselt?) täiuslikust perest inimene, kes ei oska tunda ning kellel on madal enesehinnang.. Inimene, kes võib olla nii taktitundetu kui vähegi võimalik..

Ma pole oma pere kunagi täiuslikuks pidanud, sest katkine pere ju pole seda.. mul on samuti madal enesehinnang, aga.. ma oskan armastada ja hoolida, ma suudan märgata enda kõrval teist inimest.. Järelikult on mu vanemad midagi õigesti teinud..

Mul on selle üle hea meel.. Ma võin olla veidi ebakindel, aga vähemalt on mul süda olemas.. See ongi kõige olulisem minu arvates..

Tänan teid.

.....

You see.. it's just like you.. you say things like that and you make it impossible for me to hate you.. and I hate you.. I really hate you..

See on tsitaat ühest mu lemmikust armastusfilmist.. Seda ütleb naine pärast seda kui mees, kes on ta hüljanud, tuleb ja ütleb, et armastab teda.. Kui ta on seda öelnud, hakkab ta nutma ja nad suudlevad.. happy ending..

Kursaõde ütles, et tema ei tuleks nii hästi toime nagu mina seda teen.. aga ma ei tule ju üldse toime.. Mulle jõudis reaalsus kohale, aga see viis mind reaalsusest eemale.. Kõlab ebaloogiliselt? Reaalsus tuli mu sisemaailma ja nüüd on mul raske välise maailmaga kontaktis olla.. Ainus, mis ma suudan teha, on liikumatult lebada ja silmadega ühte punkti vahtida..

Ma mõtlen talle. Mõtlen, et ei suuda teda kuidagi vihata. Ma ei saa vihata teda selle eest, et ta on tema ise.. Ma tunnen teda, vahel tundub, et isegi rohkem kui ta ise..

Mul ei jää muud üle kui leinata, kuna kaotasin väga lähedase inimese..

Kuigi tean, et teda pole enam minu jaoks, loodan ma siiski, et ta tõuseb tuhast ja ütleb, et armastab mind. Täpselt nagu seal filmis.. Jah, unistada ma oskan.. aga päris elu on hoopis midagi muud..

Emon..

Ma olen omadega täiesti segi. Ma ei saa mitte millestki aru. Mul on tunne, et kogu maailm tahaks mu lihtsalt minema visata. Hullult tahaks väga lähedast inimest enda kõrvale, kelle juuresolekul ei pea ma teesklema hullult cooli ja lahedat inimest, vaid saan olla mina ise.. koos oma maailma- ja südamevaluga.

Kõik sellised inimesed aga on tont-teab-kus.. Võin telefoniraamatu otsast lõpuni läbi vaadata.. ja pole ühtegi inimest, kellele ma söandaks helistada ning paluda tema seltskonda. Ma ei söanda ise minna inimeste juurde ja ennast neile kaela paisata. Võib-olla nad ei taha oma aega kulutada mu lohutamisele. Ma mõistan seda, kui see ongi nii.. sest ma olen ju konstantselt katki. Ma ise ei suudaks ka seda enam tõsiselt võtta, kui ma ei teaks, kui palju ma seest valutan siiski.

Ma püüan ennast õnnelikuks teha, ma teen agressiivset mõttetööd selles suunas, püüan tegeleda asjadega, mis mind rõõmustavad - kunstikool, reisimine. Püüan midagi saavutada - motikaga sain hakkama, hea seegi. Siiski.. hingelisest tühjusest on nii keeruline üle saada.

Mu ümber on inimesi, aga ma olen nende seas üksi.

Kui mul eelmine kord jõudis kohale, et mind on maha kantud, oli mu ümber palju inimesi, kes tegid selle kergemaks, oli õlgu, mille najal lahinal nutta. Aga ma olen nüüd ju suur tüdruk ja ei tohiks enam pillida.. aga teen seda ikkagi.. üksi..

Mul pole kedagi, kellele julgeksin näidata oma valu, niisiis hoian selle endale/endasse..

Jah, ma tean, aja möödudes saab kõik korda.. ma tean, ma tean, aga see teadmine ei paranda mu olukorda, ei pane mind rõõmust rõkkama, ei suurenda elutahet jne..

Kõik, mida ma vajan, on vaid see, et keegi mind armastaks.. vastu..

...

T2iega lihtne on kuskile pageda (ja sinna j22dagi ehk), kui mitte keegi ei tunne sinust puudust..

Ma soovin, et minu suvi tuleb selline nagu ma loodan seda tulevat..
Hakkasin kogu hingest just sellist suve tahtma..
Jah, sellist.
Millist?
Salasoovlikku :)

Kui ei l2he nii, siis l2heb teisiti.. ja polegi hullu..

Kunagi ei lase ma ennast enam ka temast h2irida.. sest yhel p2eval on mu peas nii palju uusi m2lestusi, et ta enam ei mahugi mu m2lusse 2ra..

Jah, nii ilmselt saabki olema..

Hääletamine

Kui täna pöial püsti tee ääres seisin, võttis mind peale üks mees, kellest sai mu iidol. Terveks teeks jätkus meil juttu, sest ta on kõige seiklejam seikleja. Ta rääkis, kuidas ta ülikooli ajal üksi Türki hääletas ja kuidas ta Austraaliasse hääletas ja kuidas ta tutvus inglannaga kuskil välismaal, kellega ta abiellus. See naine ka rändas maailmas ringi hullult.

Tundub nagu see mees oleks kogu maailma läbi rännanud.. ja ei, ta ei ole miljonär.. ta rääkis kuidas ta on kraavis ja silla all maganud ja Hiinas hostelites, kus on prussakad ja igasuguseid asju..

Selgus, et praegu on tal käsil projekt jalgratastega mööda maailma tiirutada. Jah, ta on üks tegelastest, kes Uhhuu tuuril väntamas käib.

Ma uurisin temal igasuguseid asju, kuidas ja mis ja mismoodi. Ma sain nii palju mõtlemisainet. Ma tahan ka kunagi sinna tasemele jõuda, kus tema on. Selleks ta mu iidol ongi. Kõike saab, kui vaid piisavalt tahta!

Maailm, siit ma tulen..

:)

Täna öösel ma nägin lendamisund.. see oli lihtsalt liiga hea. Mis veel parem, on see, et kuuldavasti näevad inimesed unes, et nad lendavad siis kui nad on õnnelikud ja vabad..

Viimastel päevadel ma ei suuda naeratust oma näolt pühkida.. :) Ilmselt see ei kesta igavesti, sest mingil hetkel tuleb jälle reaalsus peale, aga nii kaua kuni see kestab, naudin seda täiega :)

Üks mu sõbranna ütles, et isegi läbi msni on tunda seda, et ma rõõmus olen. Ma olengi. Täiesti hullumeelne, kuidas üks juhtum, millele esialgu ei oskagi mingit tähtsust omastada, võib tekitada sellise õndsa vabadusetunde..

Mõni blogi tagasi mõtlesin kirjutada, et ma nii tahaks ära armuda.. Praegu vist olengi. Ei tohiks olla, aga olen. Veelkord ütlen, kuni see kestab, on kõik täiuslik! :)

Uni

Juhtus see, mida ma poleks kunagi osanud arvata, et juhtub. Siiski, see veider juhtum oli just see, mida mul vaja oli. Sain ära öelda paar asja, mis mu hingel, vabandasin ka. Siiralt. Ta ütles, et see, mis oli, see oli.. ja ta ei ole mu peale pahane. Mõtlen, et ehk suudan minagi kunagi andestada inimesele, kes mulle nii teeb/on teinud..

Mu silmad avanesid.. Real love IS forever! See aga ei pruugi tähendada seda, et we will be together forever and ever. Jõudsin arusaamisele, et kui kedagi tõeliselt armastad, siis see armastus jääbki igaveseks, aga kui pole inimest, kes seda meelde tuletaks pidevalt (või pole vajalik, et see meeles mõlguks), kaob see sügavale südamesse ning on seal peidus.

Ta ütles nii õigeid asju minu kohta. Ma tunnistan ausalt, ma olen teda veidi alahinnanud. Ometi tegi ta minu jaoks nii palju asju selgeks. Sain miski kummalise rahu südamesse. Loodan, et see kestab vähemalt mõnda aega.

Kõik, mis on/oli, on õige. Ma ei kahetse midagi. Eilsed asjad jäävad eilsesse, täna on täna, homme on uus algus. See oli parim reaalne uni.

Kurbus

There ain't no use in me trying to tell you how I feel, 'cause what I feel ain't what you're feeling..

Viimastel päevadel on viha jälle kurbuseks üle läinud.. Isver kui lihtne oleks, kui ma suudaks teda vihata, siis ma ei tahaks teda näha, ei ootaks, et ta tuleks ja ei läheks enam ära.. Täna jalutasin koolist koju ning nägin palju vaeva, et keset tänavat mitte nutma puhkeda..

Tears don't become me, pain ain't my friend.. It seems like you enjoy my crying , baby. You always said that I was strong but I believe that you were wrong. Lately , God knows , I have been trying..

Ma tean, et mul pole mõtet oodatagi, et ta muutuks. Seda ei juhtu kunagi.. Ta tahaks ilmselt tüdruksõpra, kes oleks nagu arvuti. Kui tahab, lülitab sisse ja tegeleb, kui ei taha, võib kuu aega eemale hoida sellest. Arvuti ei taha, et talle ilusti öeldakse.. ja reisile ei taha minna ja üritustel ei taha käia.. Arvutil ei ole tundeid. See vist ongi kogu asja saladus.. Minust ei saa kunagi arvutit..

Iga päev sisendan endale, et see, mis oli, see oli.. ja tulevikku sellel asjal ei ole.. Ma ei saa lasta ennast lõhkuda. Oi, kuidas ma tahaks, et ma tema jaoks midagi tähendaks ning et ta oleks valmis vaeva nägema nagu ta igas teises eluvaldkonnas seda teeb.. Mulle tundub, et ma olen ainuke, kes tema poolt nurka visatud saab, kui asi pole nii nagu võiks/peaks..

Kurb kuidagi, et inimene, kes minu jaoks on maailm, peab mind tühiseks..

Kaotus

Eile andsin ilmselt lõplikult alla, mis tähendab, et ma olen kaotaja.. Kolm aastat (ja isegi rohkem) olen võidelnud, et me saaks rõõmsalt koos olla.. aga enam ma ei jaksa..

Ma olen varem ka jõudnud järeldusele, et mitte midagi ei muutu, kui tema enda sees mingeid kalasid ära ei lahenda, aga lootsin ikka.. Nüüd tean, et miski ei muutu kunagi.. Arvasin, et äkki siiski teen mina midagi valesti, aga ei tee..

Nüüd hakkab armastus vihaga segunema. Kust võtab ta endale õiguse käituda minuga nagu ma oleks miski kalts? Ma olen alati olnud valmis poolele teele vastu tulema, tegema head nägu ja olema sõber, isegi kui seest õõnes olen, kuna tahaksin armastust.. ja tema leiab alati põhjuse tujutsemiseks, ignoreerimiseks, tõrjumiseks.. Kõige hullem on see, et ta viskab kõik minu õlule, a la mina räägin teemasid, mida ta arutada ei taha ja mina kujutan omale asju ette jne..

Asi pole kohe kindlasti minus.. Ma ei tea, kas asi on selles, et ta ei mõista emotsioone või selles, et ta kardab lähedust ja peab alati mind eemale tõrjuma, kui me lähedasemaks saame ja kui on jälle katki teinud mind, tuleb tagasi, sest siis ma ei ole tema suhtes enam nii positiivselt meelestatud.. Või on asi hoopis selles, et kardab vabadust kaotada... Või ta tõesti ei armasta mind ja on minuga olnud vaid haletsusest..

Minu meelest on see tema kaotus, kui ta viskab ära inimese, kes on valmis leppima tema vigadega ja kõik andeks andma.. Kuna miski pole muutunud, hakkab see leppimine ja andestamine minu jaoks juba enesehävituslikuks muutuma..

Mul on jõud otsas, mul on raske uskuda armastusse ja ma olen katki.. ja vihane..

Viha hävitab inimest seesmiselt.. sama teeb armastus, nii et vahet pole..

P.S! Selle pildi nimi on "Lipstick lies"

Mäss

Jalutasin kodu poole, käed taskus, klapid peas, olin omas maailmas.. ümisesin kaasa ja nii ükskõik oli ümbritsevast.. Minus on miski seesmine rahutus, rahulolematus.. mäss.. Tahaks kõik pikalt saata..

I say fuck you, you will never know, what is turning in my mind fuck you, so you better watch out, so you better watch out, out...

Kõik ei ole korras, selles ilmselt probleem ongi.. Ma ei suuda ennast tema mõistusesse häkkida, südamesse ammugi mitte.. Ma püüan kõigis maailma asjades olla hea, aga sellest ei paista piisavat.. Pean silmas iga asja oma elus.. Kuna kõikides aspektides on sees miski nihe, tekibki mäss.. ja veel suuremaks õhutab seda mässumeelsust see, et ma olen kõigest üks paljudest, kellel on miskid jamad ja keeruline elu.. Miks peab nii palju katkisi inimesi maailmas olema? Kui ma vaid teaks, mida ma pean tegema, kuidas olema.. Ma ei saa mitte millestki aru..

Mul on vaja ära minna..

Üksi surra?

If we can't live together, we are going to die alone..

Selline lause oli telekas.. ja jäi mind kummitama.. Ma ise olen ka juba ammu jõudnud järeldusele, et tuleb õppida teiste inimestega koos olema, kui ei taha ihuüksi jääda lõpuks.. Tuleb osata arvestada nendega, kompromisse luua ning oma uhkust alla suruda veidi..

Kõige enam kehtib see minu arvates armastuses.. Mul tuleb üks välismaa inimene meelde kohe, kes suhteliselt ihuüksi elab.. ja tundub, et tõrjub eemale potsensiaalsed kaaslased.. Ilmselt ta ei oska kellegagi koos olla, ma tõesti loodan, et ta ei sure üksi.. Samas ei tea, võib-olla teda see ei häirikski.. Samas ta väljendas ennast selgelt, et ta tahaks kedagi küll, aga ta tahaks seda kõige õigemat ja kõige täiuslikumat..

Mul on veel üks tuttav, kes räägib pidevalt, et tal on armastusevajadus, aga ei ole kedagi, kes seda rahuldaks.. Ma olen surmkindel, et asi on temas.. Ta ise ei ole valmis kedagi oma ellu laskma.. Aga erinevalt teistest, ta tunnistab seda endale..

Võib-olla olen ma pime ja rumal ja naiivne.. aga mina usun, et see kõige õigem ja kõige täiuslikum inimene ongi see inimene, kellega sa õpid koos olema.. Kui inimene pole nõus õppima ja endast midagi andma, siis ta ei leiagi seda õiget mitte kunagi. Põhjus on selles, et täiuslikke inimesi ei ole olemas.. vähemalt mitte selles elus..

Meeled..

Põhilisteks meelteks on kompimismeel, haistmismeel, maitsmismeel, nägemismeel, kuulmismeel..

Lisaks on veel mõned meeled, kõik ei tule praegu meelde.. aga noh.. elumeel, liikumismeel, tasakaalumeel jne..

Tema mõjub kõikidele mu meeltele positiivselt.. Mulle meeldib üle kõige teda kallistada ja silitada ja sõrmi läbi ta juuste libistada.. huultega tema põski õrnalt puutuda..

Tema lõhn on mu lemmiklõhn.. ja see ei ole miski poelõhn, vaid päris tema enda lõhn.. Ükskord küsisin ühelt naiselt, kellel on oma mehega täiuslik suhe, kuidas nad üksteist leidsid.. ja ta vastas: lõhna järgi..

Mulle meeldib tema maitse, kui me suud kokku puutuvad..

Mulle meeldib teda lihtsalt vaadata.. lesida tema kõrval ja pähe õppida tema iga näojoont.. meelde jätta tema naerukurdusid, silmi, ripsmeid.. huuli.. nina.. tema näoilmeid.. ma tunnen ta näost ära, mis toimub tema sisemuses.. ma tahan teda mäletada, kui ta peaks mu kõrvalt ära kaduma..

Mulle meeldib ta hääl.. nii päriselus kui telefonis.. mulle meeldib kui ta laulab (ta ei tee seda eriti tihti).. mulle meeldib temaga koos naljakaid filme vaadata, sest tema naer julgustab ka mind rohkem naerma.. mulle meeldib see, kuidas ta teeb ühte häält, kui ta muigab ja on naerma hakkamise äärel..

Mulle meeldib, kui ta on mu lähedal.. see kuidas ma silmad ja kõrvad kinni tema lähedalolekut tajun..

Kõige enam meeldib mulle, kui saan tema kaisus olla.. siis saan teda kõikide oma meeltega tajuda.. mu elu täiuslikumad hetked on need, kui saan tema embuses lebada.. lihtsalt olla..

Olen omadega nii sees.. armastuse sees..

Muusika

Täiesti hullumeelne, kui ilusaid muusikapalu suudavad inimesed genereerida.. Lihtsalt kuuled ja kohe armud.. ja jäädki kuulama.. See on nii hämmastav, kuidas muusika sisse saab kõik panna.. rõõmsameelsed ja kurvameelsed tunded, naeratused, pisarad..

Ma jumaldan kui miskisse lihtsasse laulu on kaasatud viiulimäng.. Ei tea, kas selle põhjuseks on asjaolu, et olen viiulit armastama õppinud, kuna seda muusikakoolis õppisin.. Tean oma viiuli iga kumerust ja iga keele häälekõla ja läiget.. Ma arvan, et paljud ei usuks elu sees, et minul ja viiulil võiks miski sügavam side olla.. aga see ongi minu saladus..

Siis kui maailm minu vastu liiga karm on, võtan ta välja ja mängin oma valu minema. Mitte päris ära, aga veidi vähemaks. Ma oskan hästi viiulit mängida, siis kui me oleme kahekesi.. Teiste ees ei oska ma ennast nii väljendada..

Mõnes mõttes on viiulimäng nagu seks.. seda ei taha ka väga teiste ees teha ning see on kahe isiku täiesti omavaheline asi.

Muusika on imeline leiutis ja viiul on minu hingeravim..

Armastus

Kunagi ma arvasin, et ma tean mis armastus on.. Nüüd, kui tema minu elus on, mõistan, et ma ei teadnud siis tuhkagi.. Ta on justkui täpselt minu jaoks tehtud.. minu kõige kõige lemmikum inimene maailmas.. Ei, ta ei ole täiuslik.. keegi pole ju. Aga mulle meeldib ta täpselt sellisena nagu ta on.. ma ei taha et ta muutuks, ma ei taha teda muuta.. tahan vaid, et ta mul olemas oleks.. Ta teeb mind õnnelikuks.. Kurvaks teeb ta mind siis kui ma kaua kaua ei saa tema läheduses olla.. teda vaadata, hingata, hoida.. Ta on narkootikum mu kõikidele meeltele.. Ei, valesti ütlesin.. narko on ju paha, aga tema on hea.. Selleks olengi tema nimel kõigeks valmis.. Tegelikult ei ole kasulik öelda "kõigeks". Ma olen valmis paljuks.. palju rohkemaks kui arvasin end olevat.. Ma suudan teda oma minast kõrgemale positsioonile asetada.. See peaks palju ütlema.

Täna tuli mulle hirm, et kui ta peaks oma teed minema ja ma kogemata katki lähen seetõttu, kas ma suudan üldse kedagi armastada veel? Äkki ühe mu tuttava inimesega juhtuski nii? Uskus armastusse ja armastas iga keharakuga.. ja siis läks katki.. ja nüüd.. on tal liiga poogen..
Kas minuga võib ka nii juhtuda, et ma ei pea enam armastust ja sellega kaasnevat pühaks?

Oleks ju tore loota, et ta ei lähe minu juurest ära, aga ta on üksik hunt.. tal on oma tee, mida ta peab käima.. Kui ta ongi minu jaoks loodud, siis see tee peaks minu omaga veidi ühtima vist.. aga kui ei ühti?

Ma ei taha sellest mõelda..