Ma ise ei suuda endaga kuidagi rahul olla. Olen liiga enesekriitiline. Seetõttu tunnen ennast väga kergesti halvasti kui keegi minust halvasti arvab. Kui hästi arvatakse, suudan mõelda, et ju ma pole siis nii nõme inimene.. et järelikult teen midagi õigesti. Kui aga miski suvaline inimene, kellega ma (ilmselt) pole kunagi kohtunud, ütleb, et ilmselt olen ma psühhomõrd, kes endiselt armastab oma esimest noormeest (ja ainult teda) ning keda valdab paaniline hirm üksiolemise ees, mistõttu otsib ta haavatavaid isiksusi (nagu inimene, kellega 4 aastat koos olin) ning püüab nad lõksu ning hoiab enda juures sugutungi ja ähvarduste abil.. saan ma väga palju haiget.
Tõesti, mind pole nii valusasti ammu solvatud. Mina olin see, kes kogu hingest armastas, andis endast kõik, mis võimalik.. olin alati olemas.. isegi siis kui ta juba sada-seitsekend-kaheksa-tuhat korda oli mind pikalt saatnud ja siis tagasi tulnud (omal algatusel..).. Siis aga tuleb miski suvaline tont sellist teooriat aretama. FTS. nahh..
Miski suvaka arvamus ei peaks mulle korda minema, aga näed.. läks.. ja siiani pean sellele mõtlema..
Keil oli ilmselt vägagi õigus, kui ta ütles, et tegu on kibestunud inimesega. Nii et jah, kumb meist psühh on.
Minu silmis on inimesed ilusad ja head.. (välja arvatud mõned üksikud erandid, mis aga ei sega üldistamist).
No comments:
Post a Comment