Päike, süda, vikerkaar..

Ta on lihtsalt super. Kuidagi salamahti parandab ta neid mõrasid, mis minus on.. pahteldab ja maalib vikerkaarevärviliseks selle kõleduse ja tühjuse minus..

Vahel ma ikka pabistan, kas ta ikka tahab minuga olla ja ega ma talle liiga tee oma ebadega.. ja kas ma ikka meeldin talle.. ja et äkki on ta minust juba tüdinenud.. Need pabinad on ilmselt minevikukummitused.. Üldiselt suudan siiski rahul olla ja õnnelikkust tunda :)

Ma hakkan juba vaikselt harjuma selle ideega, et kahepoolseid suhteid on ka olemas.. ja noh, ükskord ma mõtlesin, et äkki ma ei suudagi enam kedagi oma südamesse lasta.. Sain ju päris palju haiget. Siiski, ta on lihtsalt niiiii kõige kõigem, et on keeruline tal mitte lasta oma tundemaailma vallutada :D

Chalice - Ööpäevaringselt.. ütleb päris palju minu eest..

Ma loodan, et ma teda ära ei lämmata ja liiga palju häid asju ei ütle.. Liiga palju magusat muutub ju lõpuks läilaks..

Ta on minu kallis.

mnjah..

Kõige enam maailmas häirib mind see, kui ma olen tüüpiline. Kõige enam häirib mind see, kui ma ise ei saa sinna midagi teha, et tüüpiline olen. Mul on endiselt tunne nagu ma oleks liiga sarnane ühele inimesele, keda ma pole elus kunagi näinud, kuid kellega olen nagu hästi natuke seotud ühe inimese kaudu. Kui see, kelle kaudu seotud olen, oleks ükskõik milline suvaline inimene, siis mind ei häiriks miski ja ma ei peaks ennast tüüpiliseks..

Samas, mul on miski oskus teha vastupidist sellele, mida kõik inimesed mu ümber soovitavad, targemaks peavad ning ootavad.. Niisiis, ilmselt oleks targem mitte põdeda ja olla rõõmus ja roosa.. aga kuna ma olen juba selline kangekaelne tõbras, siis ajan ikka oma joru.. isegi kui see on kõige hullulehma-unenäom üldse.

Ma hoolin temast. Temast ka. Siiski.. lasin ta ilmselt lõplikult lahti, et mitte pekki keerata hetkel kõige heamat asja. Pidin talle meelde tuletama kõiki neid asju, mis ei lase mul enam nii rumal olla ja tema rüppe tagasi joosta. Talle meelde tuletades, tulid need asjad ka mulle meelde. Kurb tuli peale.

Mitte veel vs ikka veel.. kuradima keeruline. Tõsiasi on, et armastusest üksi ei piisa. Sellele oma otsustes jms siiani toetunud olengi.. ja ilmselt toetun jätkuvalt.

Lisaks pean veel teraapiat tegema oma minale, et saada üle kompleksidest ja muutuda enesekindlamaks. Siis ma ei aja oma kohmetuse ja paanikatega inimesi hulluks. Olgu.. ma olen kõige nummim ja erilisem ja paim ja ägevam tüdruk eks.. :D eksju onju..

oh mind..

Usver tusver.. Elu paneb mind vist hetkel proovile, et näha, kas võim lööb mulle pähe või ei. Ma tundun olevat inimeste jaoks piisavalt tähtis, et nad teeksid kõike mida ma vaid soovin. Suht suur kiusatus on lasta end kõikvõimalikel viisidel lasta poputada ja hellitada.. lihtsalt näpuga näidata ja lasta taevatähti oma jalge ette vedada..

Õnneks olen ma veel jalgadega nii palju maa peal, et jääda reaalseks ning mitte lasta inimestel minu pärast nahast välja pugeda. Ma pole (õnneks) nii harjunud.. Low maintenance. Püüan seda säilitada, sest muidu olen varsti printsess herneteral või digimuutun pika ninaga printsessiks.. Muinasjutud vastavad ju tegelikult ka tõele! :)

Tahan veel seda öelda, et ma olen kohutavalt õnnelik inimene, kuna mind ümbritsevad nii paljud toredad inimesed. Mul on kõige toredamad kursakaaslased üldse, sõbrad on superid.. rääkimata miskitest rändom-inimestest, kellest kasvõi vaid paar rida on mu elujuttu sisse kirjutatud.. :) Tänan teid, olete nii palju toredust mu ellu juurde andnud :)

Shalllalalalalaaaa...

Ta on mu lemmik. Mul puuduvad sõnad kirjeldamaks seda kui väga ta mulle meeldib. Kui võimalik oleks, siis ma ainult embutaks teda :) Raske on uskuda, et see pole unenägu..
Olen omadega vist silmini sees. Ta on nii vahva. Ta on niiiii armas. Ta on niii tore. Kõige vingem on see, et ta olemas on :)

Kolmnurk

Ühest küljest mulle meeldib lahendada suhte-keisse.. Leida lahendusi keerulistele olukordadele, kuidagi avastada, kus on võimalik kompromiss teha.. Välja nuputada, kuidas inimesed võimalikult vähe haiget saaksid..

Siiski.. hetkel vist puren päris keerulist pähklit. Ilmselt eelkõige sellepärast, et mina tundun olevat peategelane. Kõrvaltvaatajana on lihtne asja objektiivselt näha ja mõista, mis tegelikult toimub. Enda puhul saan ainult arvata ja oletada.

Ma poleks elus osanud arvata, et minusugune tühine inimene järsku kolmnurka satub. Ma tean, et mõlemat natuke kriibib see, et ma teisega hästi läbi saan.. samas oleks mõlema suhtes ebaaus, kui teisiti oleks.. Ma ei taha kellelegi haiget teha. Minu enda jaoks on piirid selged, aga kas sellest piisab?

Üks oht on, et püüdes mõlemat säästa, jään ise hammasrataste vahele ja lähen katki.. Aga see on ilmselt seda väärt, kui nendel hästi läheb. Kaks rõõmsat inimest on ju parem kui üks.. eksole ju.. ja mina olen ju nagunii katkine.

Loodan, et kui ma olen aus ja avameelne, saavad asjad vaid hästi minna. Ma usun seda.

Kapriisitar

Tegelikult ma üldse ei viitsi, et mind ära unustatakse pidevalt.. Kas ma peaks sellega harjuma? Ma ise küll ei suuda aru saada, miks ma peaks.. kas selleks, et mul oleks jälle üks vahva suhe, kus minu asukoht tähtsuse järjekorras on pärast kõike põnevamat. Ma saan aru küll, et ma olen üks igav inimene, aga ma võin vabalt omaette ka igav olla.. siis ma ei pea ootama, et ma kellegi jaoks tähtis peaks olema.

Ma tean, et ma temaga olin liiga kannatlik ja taluv.. lõpuks sain ikka haiget. Natuke paha on see, et uus asi pole alanud päris puhtalt lehelt, kuna olen hirmul ja ettevaatlik. Ma ei kavatse lasta endalt jälle kõike võtta, nii et ma midagi vastu ei saa. Olen vastik ego eks. Ükskord blogis ka kirjutasin, et hakkan elama iseendale. Seda ma hetkel teengi. Isegi kui see teeb mind kapriisitariks ja milleks iganes. Ma olen ainuke, kes mul on ja ma pean ennast hoidma. Pealegi, ma kavatsen ju õnnelikuks saada. Ma pole kuulnud, et jalamatid väga õnnelikud oleks..

Mina. Mina. Mina!