Kapriisitar

Tegelikult ma üldse ei viitsi, et mind ära unustatakse pidevalt.. Kas ma peaks sellega harjuma? Ma ise küll ei suuda aru saada, miks ma peaks.. kas selleks, et mul oleks jälle üks vahva suhe, kus minu asukoht tähtsuse järjekorras on pärast kõike põnevamat. Ma saan aru küll, et ma olen üks igav inimene, aga ma võin vabalt omaette ka igav olla.. siis ma ei pea ootama, et ma kellegi jaoks tähtis peaks olema.

Ma tean, et ma temaga olin liiga kannatlik ja taluv.. lõpuks sain ikka haiget. Natuke paha on see, et uus asi pole alanud päris puhtalt lehelt, kuna olen hirmul ja ettevaatlik. Ma ei kavatse lasta endalt jälle kõike võtta, nii et ma midagi vastu ei saa. Olen vastik ego eks. Ükskord blogis ka kirjutasin, et hakkan elama iseendale. Seda ma hetkel teengi. Isegi kui see teeb mind kapriisitariks ja milleks iganes. Ma olen ainuke, kes mul on ja ma pean ennast hoidma. Pealegi, ma kavatsen ju õnnelikuks saada. Ma pole kuulnud, et jalamatid väga õnnelikud oleks..

Mina. Mina. Mina!