rõõsa ja rõõmus.. not

Praegu peaks mu elus kõige ilusam aeg olema.. selline rõõsa ja rõõmus ja rahulik ja muredevaba.. aga ei. Life happens.

Kuidas toime tulla inimesega, kes ainult lubab ja lubab.. aga mitte midagi ei muutu? Ma olen nii pettunud. Ma ise olen selline rabeleja.. pingutan ninast vere välja, et vajalikud asjad tehtud saaks.. parema tuleviku nimel. Kui ma midagi luban, siis üldiselt ikka täidan selle lubaduse.. Nii et ma ei mõista absoluutselt sellist asja..

Eriti ajal, kui nii palju on kaalul.. Kui asjasse on segatud kaks inimest, siis miks pean ma üksi kõigega toime tulema? Kas ma tõesti peaks oma ajus asjad nii arvestama, et kuigi meid on kaks, siis pean üksi hakkama saama? Mis mõtet siis on kahekesi olemisel?

Ma pole ammu nii tusane olnud. Tahaks nina täis võtta ja valjult punki kuulata.

mõtlen..

Vahel kui satun nägema pilte inimeste toredatest eludest reisimiste ja pidude ja sõpradega hängimistega, siis muutun kurvameelseks mõeldes, miks minu elus neid asju pole.. Samas, kui hakkan meenutama oma ettevõtmisi, pean tõdema, et ma olen oma elu hästi elanud.. väga palju toredaid läbielamisi :)

Ning see, et hetkel mu elu vaid üks pidu ja pillerkaar pole, on mu enda valik olnud. See on omamoodi uus kogemus ja seiklus koos ettearvamatu tulevikuga.. Kuid kui mu elu ükskord läbi saab, võin öelda, et ma ei ole elanud seda ühekülgselt.. Ainult nii ju saan lõpus öelda, et ma olen tõeliselt elanud :)

üksik hunt

Keegi küsis huntide kohta, et nad elavad ju karjas, miks siis öeldakse üksik hunt. Ma mõistan seda, mida see tähendab. Ma olen inimene, sotsiaalne elusolend, mis tähendab, et ideaalis ma elaks ka nn karjas.. aga ma olen erak. Vahe on selles, et ma olen üksi inimeste seas.. See on kõige hullem variant.

Ma vajan inimesi enda ümber.. Kui ma ütlen inimesi, siis ma mõtlen lähedasi.. sõpru.. inimesi, kes minust hooliksid, huvituksid sellest, mis minuga toimub..

Selliseid inimesi väga pole. Kui otsustasin, et oleks aeg avaldada saladus oma headele sõpradele, siis ei jäänud mul muud üle kui kasutada internetti või telefoni. Mis elu see on, kui ma ei näe inimesi, keda ma tähtsaks pean?

Täna tekkis mul küsimus, kas kõik on ainult ühepoolne. Mina pean neid tähtsaks jne, aga nende jaoks olen mina juba minevik.. sest me elud ei põimu enam igapäevaselt. Mis mul siis viga on, et mina ei suuda inimestest lahti öelda? Miks ma ei leia uusi lähedasi inimesi? Nii mulle hakkabki tunduma, et ma olen friik, kes ei sobi kuskile.. minevik on möödas ja tulevikurongist olen maha jäänud..

Pean paremini hakkama õppima seda üksi olemist, nii et ma ei tunneks, et midagi puudu oleks. Äkki oleksin siis õnnelikum?

..

Ma peaks olema rõõsa ja rõõmus, aga see on raske, kui miskid vanainimesed minuga lampi õiendama tulevad nagu oleks mina kogu maailma asjades süüdi. Eks jah, ju olen siis loodud inimkonnale nuhtluseks pattude eest..

Sellistel hetkedel tunnen nii väga, kuidas ma tahaks ära.. Kaugele..

Aga jah, praegu on mul üks teine teekond pooleli, nii et põgeneda pole kuskile.

Usver..

Ma pole 11 kuud siia midagi kirjutanud. Aga see ei tähenda, et ma unustanud olen, et mul sisemaailm on. :D

Nii palju on teha ja mõelda, et ei leiagi aega istuda ja oma mõtteid/tundeid kirja panna.

Elu on nüüd teinud sellise pöörde, et olen otsustanud asju rahulikumalt võtma hakata. Ma püüan igas päevas leida midagi, mis mind naeratama paneks. See polegi nii raske :).

Väike päike igas päevas, pisike nauding igas hetkes..

Mulle tundub, et ma olen natuke maha rahunenud. Ei karda enam nii palju, et kui ma kõike kohe ei tee, jääb elu elamata. Ma olen liiga palju kippunud omale sihte silme ette seadma ja siis nende poole püüeldes iseenda ära unustanud. Vot, rabeletud küll, las ma natuke chillin.. Siis võib-olla peab jälle rabelema hakkama.

Unistused on mul ju endiselt alles..

Loodan, et mu pisike mässumeelsus vanaduse süvenedes ellu suudab jääda ning tahan ka kümne aasta pärast natuke seigelda.

Kui ma enda mina ära ei kaota, siis vast tahan ikka :) Eks.

Kinni..

Can't have it all, but I'll try anyway..

Nii ma tahaks mõelda ja teha ja olla.. Ilmselt natukene teengi.. Noh, käin koolis.. hakkasin nüüd tööle lõpuks ometi ja panin end veel lisaks ühtedele kursustele kirja. Loodan, et ma saan hakkama, kuigi rabelemist tõotab palju tulla.

Kõik on hästi. Ei, KÕIK ei ole kunagi hästi. Nii minulgi.. ma tahan rohkem kui on võimalik ühel inimesel saada. Ma tahan saada haritumaks kui ma olen, ma tahan teha tööd, ma tahan õppida uusi asju, ma tahan olla oma kallimaga ja kunagi saada lapsigi.. ja ma tahan olla vaba ning seigelda. Siit see ebakõla tulebki, kuna ma tahan nii paljusid asju, siis on ka loogiline, et üks hakkab teist välistama. Või vähemalt mulle tundub nii. Siis ma emon jälle ja mõtlen, kuidas ma nii saamatu olen, kuna ei saa hakkama kõigega, millega ma tahaks hakkama saada.

Ma tahan olla vaba, aga olen ennast sidunud nii kinni kui üldse võimalik. Miks ma ei oska olla rahul sellega, mis on? Siis ma ei peaks valusalt neelatama igakord kui.. ah, las see jääb..

Ma ei teagi enam, millest unistada.. unistan kõigest ja mitte millestki. Minu käest küsiti mõni aeg tagasi, kuhu ma tahaks kõige rohkem reisida? Ma ei oska sellele vastust anda.. Ma ei teagi, mida ma kõige rohkem tahan või kõige rohkem oskan või üldse..

Loodan, et nuputan välja millalgi.. ja vähem tahtma peaksin õppima.. aga kas ma siis areneks üldse kuskile?

see tuhandeaastane vaikus on jälle hääle saanud..

Võiks arvata, et mu maailmas ei toimu midagi, ei siiraid ülevoolavaid rõõmuemotsioone ega tumemusti kurbusenoote.. Toimub ikka, aga ma ei pea neid endasse hoidma ega siia kirjutama, et vähegi ennast väljendada. Mul on ju Tema. Ta mõjub mulle hästi, ta on mu jaoks olemas.

Ma olen jälle mina, on rahu ja armastus ja võib öelda, et saan endaga hakkama..

Avastasin, et mu sisemine mäss hakkab tasapisi vaiksemaks muutuma, ma ei pea enam õnne otsides sõgedana ringi jooksma ja ennasthävitavalt käituma. Võib-olla on see miski vananemise tunnus.. Siiski, olen noor mis noor..

Kaks kuud tagasi ei olnud just kõige õnnelikum aeg. Mu vanaisa suri. Ma siiani ei suuda uskuda, et teda enam pole. Need sinised silmad ja need kõige pehmemad käed ja see naeratus.. Kuidas saab olla, et ma ei näe teda enam kunagi. Ma loodan, et ta teab, kuiväga ma teda taga igatsen.

ja puud ja puud on punased..

Selle aasta värviline sügis viis mind Tartusse. Heade mõtete linna.. Mulle meeldib. Ma mõtlen, et viis aastat tagasi ma ei olnudki ilmselt veel päris küps, et seda teed sammuda. Nii hea, et olen arenenud ja tajun paremini, mis mu ümber toimub.

Nojah, maailmas on masu.. või täpe või pupu.. nimetage, kuidas tahate. Nii hirmus, et see mõjutab omal moel mindki väga sügavalt. Mul on endiselt soov käia ja näha.. Kahjuks aga ei ole ma suutnud sentigi kuskilt näpistada, et oma unistusi täita.

Püüan edasi.. sest tahtejõudu ei tasu alahinnata ju.