Hispaania päike ja sõbrad..

Kuna ma homme pistan punuma, siis möödunud nädal läks sõpradega kohtumise tähe all. Mulle väga meeldis see.

Siis juhtus veel selline asi ka, et mul käis külas mu elu esimene couchsurfer, keda majutasin. Lihtsalt super oli. Neljapäeval istusin ja ootasin, millal mulle saabub sms, et ou ma olen nüüd kuskil, tule picki mind uppi. Juhtus hoopis nii, et Mikk sadas sisse ja ütles, et tal on mulle üllatus. See üllatus oli hispaanlasest hipi habeme ja rastapatsidega :D.

Esimese õhtu otsustasime rahulikult võtta, jõime suts veini ja mängisime lauamänge (maailma imesid ja eestit). Ta isegi vastas mõned küsimused Eesti mängus õigesti ja Maailma imed pani ta otseloomulikult kinni.

Reedel näitasin talle vaatamisväärsusi.. ja õhtul oli sauna-party :) Noh, mis õhtul, hommikuni kestis see. Laupäeval käisime rabas matkamas. Igatahes ülilahe oli vahelduseks ka ise kedagi hõustida :).

Igatahes..

Ciao!

Viie päeva pärast..

See nädal on ütlemata tore, mu päevad on täis kohtumisi heade sõpradega ning nii palju on teha ja mõelda.. Mulle meeldib.

Muretsen ka ja pabistan. Kas ma ikka saan hakkama nii täiuslikult nagu ma tahaks? Aga noh, selleks ma ju lähengi, et hüpata vette tundmatus kohas ja püüda välja ujuda. Mis ei tapa, teeb tugevamaks..

Ja noh, mis ma üldse pabistan, mul on ju teada kõik mis ja kus.. Mõnedel, kes üldsegi kuskile maailma lõppu lähevad, pole ju üldsegi aimu, mis neid ees ootab. Igal juhul on vinge, kogemus kogu eluks :)

Uued uudised homme.

...

Väga võimalik, et ma sain ühe tööpakkumise, aga see hirmutab mind veidi.. sest nädalas peaksin tegema 48/50 tundi tööd ja tasu saaksin selle eest ~8000 kätte. Ma ei teagi, kas see on hea või halb.. noh.. parem ikka kui töötu olla. Pealegi, kohe alguses ei peagi ju miljoneid teenima.

Kokkamist pean õppima hakkama. Tasapisi harjutan, ühel päeval tahtsin tortillasid teha, aga noh.. Sisu keerasin kokku, aga neid tortillajuppe polnud poes.. Nojah, ja ise sõin ainult seda, sest ema jaoks oli liiga vürtsikas ning isa jaoks liiga ebatavaline vms. Ta on tuhlise ja notiga harjunud vms.. nii eestlaslik.

Igatahes, ma loodan parimat ning mõnes mõttes ei jõua ära oodata, millal tööga alustada saan. Siiski, kurvastab mind see, et sellest hetkest kui tööga alustan, saan oma kallist nii harva näha.

Ok, sirvin kokaraamatuid edasi ning täiustan oma menüüd. Noh, ehk siis paar rooga pelmeenide ja makakate kõrvale :D

Miks ma juba ei õpi ära, et enne pole mõtet asjadest rääkida kui päris päris kindel on värk. Taaskord juhtus nii. Sinna ma igatahes ei lähe kahjuks :( Ma nii tahtsin..

Ma ei mõista..

Miks ei lähe nii nagu võiks? Ma kogu südamest tahaks, et asi toimiks ning ma olen püüdnud anda endast nii palju selle nimel, aga ikkagi on asjad jamasti.. Ma kardan, et asjad loksuvad, sest tema pole endiselt endas kõiki asju ära lahendanud..

See on nii veider, kuidas saab võimalik olla, et mina, kes ma olen tundeinimene, olen enda jaoks kõik selgeks mõelnud ja jõudnud teatud arusaamisele, aga tema, kes ta on kõige realistlikum mõistuseinimene üldse, vaevleb tunnete küüsis ning ei suuda asju mõistusega võtta? Täiesti ebaloogiline..

Ja ühte asja pean veel ütlema, ma ei ole enam see klammerduja, kes ma olin. Ma olen valmis loobuma asjadest, mis ei toimi. Tema õpetas seda mulle, siis kui lasin temast lõpuks lahti. Mina olen nüüd tähtis.

Kuid oh ei, mina pole see, kes siin egoist on. Nagu üks inimene ütles.. "See on väga egoistlik temast arvata, et temal on niimoodi raskem, sest kuidas kuradimoodi on sinul niimoodi kergem jagada oma minevikku olevikuga? Mina leian, et sinul on palju raskem see olukord lahendada, sest sinul on 2 inimest kelle pärast muretseda. Pluss sinu enda heaolu. Tema aga mõtleb kuidas TEMA ISE hakkama saab.."

Oh jah..

Ma ei uskunud, et siin on nii külm..

Ja nii ongi, et liblikad teevad oma viimaseid lende, päike silitab viimast korda oma soojade kiirtega mu põski.. ja mind on tabanud üksindus..

Suvi oli sellel aastal minu jaoks lihtsalt niii fantastiline. Pidevalt oli kuskile minna, inimesi, kellega hängida.. Mulle meeldib nii, see teeb mind õnnelikuks.

Sügis aga muudab kõike, eriti veel selle aasta sügis. Ma olen jälle kuidagi üksik. Kõik pagevad oma igapäevarutiini, mööda Eestit laiali, aga mina olen ikka veel siin.. Isegi Viljandisse pole mul väga asja enam..

Madisel oli nii õigus kui vähegi olla saab, et need Eesti ilmad on sellised, mis muudavad inimesi masendunuks ja kurvameelseks. Ainult kolm kuud on ju suve. Ilmselt need inimesed ei masendu, kes ise päikesed on.. aga mina olen ju kuu.

Ma tahaks pageda sinna, kus on palju päikest ja inimesed, kes võtavad vabalt. Ma tahaks nii väga õppida seda vabalt võtmist.. ma kujutan ette, et see aitaks mul kaugeneda selle musta augu serva äärest. Ronisin välja, aga praegu valdab mind hiiglama suur hirm sinna tagasi kukkuda..

Üks asi huvitab mind taas, kui paljud inimesed üldse märkaks seda, kui ma lambist ära kaoks?

Mängisin täna viiulit, see tähendab vaid üht...