see tuhandeaastane vaikus on jälle hääle saanud..

Võiks arvata, et mu maailmas ei toimu midagi, ei siiraid ülevoolavaid rõõmuemotsioone ega tumemusti kurbusenoote.. Toimub ikka, aga ma ei pea neid endasse hoidma ega siia kirjutama, et vähegi ennast väljendada. Mul on ju Tema. Ta mõjub mulle hästi, ta on mu jaoks olemas.

Ma olen jälle mina, on rahu ja armastus ja võib öelda, et saan endaga hakkama..

Avastasin, et mu sisemine mäss hakkab tasapisi vaiksemaks muutuma, ma ei pea enam õnne otsides sõgedana ringi jooksma ja ennasthävitavalt käituma. Võib-olla on see miski vananemise tunnus.. Siiski, olen noor mis noor..

Kaks kuud tagasi ei olnud just kõige õnnelikum aeg. Mu vanaisa suri. Ma siiani ei suuda uskuda, et teda enam pole. Need sinised silmad ja need kõige pehmemad käed ja see naeratus.. Kuidas saab olla, et ma ei näe teda enam kunagi. Ma loodan, et ta teab, kuiväga ma teda taga igatsen.

ja puud ja puud on punased..

Selle aasta värviline sügis viis mind Tartusse. Heade mõtete linna.. Mulle meeldib. Ma mõtlen, et viis aastat tagasi ma ei olnudki ilmselt veel päris küps, et seda teed sammuda. Nii hea, et olen arenenud ja tajun paremini, mis mu ümber toimub.

Nojah, maailmas on masu.. või täpe või pupu.. nimetage, kuidas tahate. Nii hirmus, et see mõjutab omal moel mindki väga sügavalt. Mul on endiselt soov käia ja näha.. Kahjuks aga ei ole ma suutnud sentigi kuskilt näpistada, et oma unistusi täita.

Püüan edasi.. sest tahtejõudu ei tasu alahinnata ju.

Painajalik kinnisidee..

See tekkis mulle vahetult enne Eestist ära sõitmist ja on mind kummitanud juba 8 kuud.. Mõtlen sellele üle päeva, näen seda unes, analüüsin..

Mõistus eitab, et selline asi võiks üldse olemas olla.. aga kuskilt alateadvusest kerkivad esile need mõtted ja unistused ja soovid..

Loodan, et saan sellest üle kui tagasi kodus olen.. See natuke häirib mu elu ning ma ei oska midagi ette võtta, et sellest vabaneda.

Võib tekkida küsimus, miks mitte seda kinnisideed realiseerida, et nii sellest vabaneda? See on võimatu.. ja see ei ole asi, mida tõeks teha. Siiski, see ei anna mulle rahu ja kummitab mind muudkui.. What if..? Ei, aga kui-sid pole polemas.. Eitan.

Las möödub aeg, las möödub elu võõrsil.. ja kui see ikka veel pole üle läinud, tuleb hakata lahendusi otsima..

Seni veel kannatan seda välja kuidagi..

Uskumatu, kuid tõsi..

Ma olen juba aastaid teadnud/arvanud, et ma laulda küll eriti ei oska. Viisi pean, aga mul ei ole just selline hääl, mis kuulajad mu lummusesse paneks. Seetõttu ma väga kõigi kuuldes laulma ei kipu, välja arvatud eriti lähedaste inimeste juures kui mul tõsine laulutuju tuleb.. või kui on vaja kedagi hommikuti lauldes üles ärkama sundida: ega ma enne ei lõpeta laulmist, kui sa ärkad!

Minu suureks üllatuseks olen ma endale fänni leidnud. Ta nutab kui ma EI laula.. ja nii kui ma alustan: tahaksin pihlapuu rüppe.. Jääb ta rahulikuks ja kuulab. Mu ainus fänn on 3-kuune titabeebi.

Minus on tekkinud tõsine hasart õppida pähe uusi laule või tuletada meelde vanu.. Mu repertuaar on hetkel väga kesine. Mu ainus kuulaja ei heida mulle seda ette, kui ma seitse korda järjest vaikuse laulu ja olematu laulu ja nii vaikseks kõik on jäänud ja Jaan Tätte hümni laulan..

Ta on isegi rahul, kui ma lasen inspiratsioonil lennata ja rändan mööda noote lihtsalt "diididampaa..pararaaa..du-du-du-didaaaa.."

Ma ise tahaks vaheldust ja oma oskusi arendada ja mälu treenida..
Vaat mis kõik üks pisike fänn teha võib.. :)

Lahendused..

Tuleb välja, et midagi minu sees on kuidagi paika loksunud, paljud sisemised valupunktid hakkavad lahendusi leidma ning tundub, et elust võib isegi asja saada, kui külm ära ei võta..

Natuke tunnen samas hirmu ka, mis saab tulevikust, kas ma suudan jätkuvalt positiivseks jääda? Olin täitsa musta augu põhja lähedal omadega ja tasapisi olen sealt välja roninud ning nüüd tunnen, et näen juba üle serva.

Siiski on surmapatte, millega ma pean võitlema.. Surmapattude teema on kristlik, kuid ma ei ole tõsiusklikuks hakanud. Lihtsalt olen analüüsinud asju ning tõde on väga lihtne, peaksin vältima surmapattude tegemist, et olla õnnelik..

Suurim võitlus käib mul uhkusega, ma lihtsalt ei suuda olla kellegi alluv, eriti kui ma tunnen, et inimesed, kellele ma allun, on sutsu rumalavõitu kohati. Kes aga olen mina, et lahterdada inimesi rumalateks ja mitte? Kust tuleb see, et ma pean ennast kõiketeadjaks ja maailmatargaks? Tähtkuju pani selle paika?

Natuke kade olen ka.. Ma ei ole ahne, mu jaoks pole vaja hirmsasti asju omada, aga ma vahel olen nii kuramuse kade, et mind ajab oksele. Ma olen kade, kui kellelgi on kellegagi lahedamad juhtumised kui minul, ma olen kade kui keegi läheb kuskile.. Ma olen kade, kui kuulen, et keegi on saladuse, mis ma arvasin, et ta ainult mulle usaldab, rääkinud ka kellelegi teisele.. Ma tahan olla kõige kõigem.. Vastik-nõme.. Ma ei taha kadedust tunda, aga iseenesest kihiseb mullidena üles see sapimaitseline jälkus.

Nii et jah, tööd veel on.. Palju veel lahendusi otsida.. Aga nirvaana, siit ma tulen :)

Dilemma..

Paar päeva tagasi pani üks mu sõber mind väga raskesse olukorda. Nimelt, olime peol.. Kuidagi sattusid ühe kuti päikseprillid talle ette, talle hakkasid need meeldima ning ta pistis need omale kotti.. Varastamine ei ole just minu tassike teed..
Lisaks sellele vihkan ma ka valetamist. Ma ei taha valetada..

..ja see raske olukord seisnes selles, et mu sõber ütles sellele kutile, et ta pani need päikseprillid ühe laua peale, et tema ei tea, kus need nüüd on.. et kutt küsigu minu ja veel ühe tüdruku käest, kui ta ei usu..

Ma olin vait, ma tundsin ennast nii ebamugavalt. Ma ei saanud oma sõpra reeta, et õiglust jalule seada ja ma ei suutnud ka valetada. Ma olin vait ja soovisin, et ma saaks ruttu minema sealt..

Ma ei tea, kas ma tegin õigesti, olles vait ja mõttes kiruda olukorda, millesse mind kisti.. või oleksin ma pidanud reetma oma sõbra?

Ma vihkan, et mulle nii tehti..

Inimesi tuntakse sõpradest, aga mina ei varasta.. ja ma ei valeta.. Mu sõber on üldiselt tore ja hooliv inimene, kes on alati väga abivalmis ja lahke.. ja üldse palju asju.. Aga see on nii suur tilk tõrva meepotis, et ma ei teagi..

Vihkan..

kummaline..

Veider sõna.. "kummaline.." millise-neist-line? Aga tähendab hoopis veidrat.. või midagi sinna poole..

Igatahes, ma olen kummaline. Ma püüan ja püüan ennast määratleda, aga aastatepikkune eneseanalüüs pole tulemusi andnud. Ma ei tunne ennast. Mul pole aimugi, mis mulle tegelikult meeldib ja mis mulle tegelikult üldse ei meeldi.. ja kas ma olen tolerantne või sallimatu.. Mul ei olegi nagu miskeid kindlaid iseloomuomadusi, ma justkui ei saa öelda, et "tüüpiline mina teeb nii ja käitub nii.."

Ja mida ma lõppudelõpuks elult ootan, mis mind õnnelikuks teeb, mida ma tahan ja taotlen oma olemasoluga?

Seda võin kindlalt väita, et mul on pidevalt eksistensiaalsed probleemid..

Pühade ajal sain üle pika aja jälle koju.. tore oli, ma poleks sellest mingi hinna eest loobunud. Siia tagasi tulles sattusin masendusse.. Mitte hullust koduigatsusest, vaid sellest, et minuni jõudis kohutav arusaamine.. Ma olen siin õnnelikum kuidagi.. Ometi on sõbrad ja pere ja armastus nii kaugel, koristan võõraste inimeste järelt, keda ei huvita minuga sõbrustamine väga.. olen palju palju üksi..

Ma olen selle peale palju mõelnud, kuidas saab asi sedasi olla.. ja olen jõudnud järeldusele, et siin tunnen ma end vajatuna.. Jah, ma kirun, et inimesed on nii saamatud, et nad ei või siis ise teha neid asju, mis ma teen.. Siiski, tänu sellele tunnen ma end tublina ja väärtuslikuna.. Teine asi on see, et ma ei tunne ennast hüljatuna.. Ma ei tunne ennast hüljatuna, kuna mul puuduvad ootused, et mu sõbrad mind hullult märkaks ja kutsuks igale poole. Ma pole üksi inimeste seas, ma olen lihtsalt üksi.. Siin on kergem leppida sellega, et ma ei saagi oma sõpradega nii sageli kohtuda, sest nad on kaugel. Mind ei masenda hetkel see, et ma elan 40 km inimestest, kellest ma hoolin ja ikka näen neid kord aastas.. sest ma olen tuhandete kilomeetrite kauguses..

Mul olen mina.. ma usun, et see on hea, et ma endaga nii palju koos olen.. omaette.. Ma õpin endaga olema ja nii ehk vähenevad need konfliktid minus.. Pöidlad pihku.