Ma olen ennast terve elu pidanud romantikuks, kuid viimasel ajal olen ma selles kahtlema hakanud. Ma ei saa romantik olla, sest ma olen liiga analüütiline.. ja ma ei oska vist ainult südamega armastada..
Ma ei tea enam, kas ma üldse olen armastanud või on see olnud lihtsalt miski tugev kiindumus, miski rõõm selle üle, et ma ei pea olema üksi..
Ma tunnen, et ma ei ole oma puuduvat pusletükki veel leidnud. Ma ei taha, et ma peaksin kahtlema, kas ma ikka armastan inimest, kellega ma nn paar olen..
Ma näen enda ümber inimesi, kes nii on teineteise jaoks loodud.. Mul on rõõm nende üle.. Mina ise aga olen vastik bitch, kes ei suuda ühegi oma kaaslasega rahul olla..
Niisiis, ma ei teagi, mida teha.. kas jätkata läbi elu rändamist üksi.. või püüda leppida selle pooliku variandiga.
Täna armastan, homme ei armasta, ülehomme põlgan, eile kahetsen, üleülehomme armastan jälle.. Keeruline. Ma ei viitsi enam.
Eks pean jälle sisendama endale, et aeg annab vastuse.. ja seni kulgen niisama..
2 comments:
No ma arvan jätkuvalt, et keegi ei ole teineteise jaoks loodud. Need õnnelikud inimesed on lihtsalt need, kes on oma suhte kallal viitsinud vaeva näha:) You never know what goes on behind closed doors...
Sa kirjutad juba nii, nagu mina räägin :) Aga targad ei tormagi!
Post a Comment