Minna ja minna..

Eile lugesin GoDiscoveri ajakirja, mis ta siia jättis mulle lugemiseks. Maailm on nii suur ja nii palju on avastada ning nii paljusid seiklusi, millest ma tahaks osa võtta. Ma olen juba 23, millal jõuan ma kõike näha ja kõike kogeda?

Ma tegin selle sammu, et rebisin ennast lahti igapäevasest ja harjumuslikust ning tulin siia. Nüüd aga hakkab ka siin kõik nii igapäevaseks ja harjumuslikuks muutuma, nii et minu jaoks ei ole see midagi erilist. See kahvatub kõikide nende kogemuste ees, mida inimesed läbi elavad. Ma pole sammugi Euroopast kaugemale astunud.

Ma tahan ka teha maailmale tiiru peale mootorrattaga, tahan elada veidi koos rändrahvaga, tahan näha lennukiaknast Indoneesia vulkaaniotsi, mis ulatuvad pilvedest kõrgemale, ma tahan kogu kupatust.

Jah, kui sa midagi väga tahad, hakkab kogu universum selle nimel tööle, et sa seda saaksid. Ma tõesti väga tahan. Samas tuleb leida ilmselt miski tasakaal paikse ja turvalise elu ning seikluste vahel. Mulle meeldib, kui mul on nn kodusadam, kus kõik on tuttav ja oma. Siiski tahan hüpata tundmatusse ja põgeneda rutiinist.

Kõige rohkem tahaks, et mul oleks kaaslane, kellega koos kõiki neid rännakuid ette võtta.. Teadmisi, kuidas saada seda, mida ma tahan.. mis võimalused on.. ning kuidas ellu jääda.

Mingi risk käib asja juurde, aga siiski ei tohiks liiga uljas olla ju.

Unistused on need, mis annavad mõtetele tiivad.. ja unistusi tuleb elada. Siiski on asju, mis jäävadki unistusteks, kuid ka selles on oma võlu..

10.novembril kirjutasin..

Ma ei suuda sõnades oma tundmusi kirjeldada. Minu sees toimub midagi uut, mida ma varem kunagi pole tundnud ja ma ei teagi. Rebida ennast välja harjumuslikust keskkonnast ning alustada uut perioodi elus ihuüksi mujal. Kõik on teisiti, kuid.. samas olen nagu tundetu. Ma mõnes mõttes igatsen koju ja sõpru ja kõike seda, mis koguaeg on käeulatuses olnud. Ma tundun endale apaatilisena. Elan iseendale, enda eest, enda nimel, enda jaoks ja emotsionaalne kontakt välismaailmaga justkui puuduks. Täna on 50-s päev siin.Mikk tegi mulle laupäevahommikul üllatuse ja tuli siia. Tore oli teda näha ja puha, kuid kuidagi liiga kiiresti sai otsa see aeg. Tallinnas lennuki peale astuda polnud ka nii kurb, kui lasta killuke mu eesti elust ära minna siit. Palju palju lihtsam oleks kui ma saaksin kellegagi koos seda lehekülge elada. Jah, mul on eestlasest sõbranna, kellega ma tutvusin Roomas, kuid.. see ei ole vana elu, see on üks esimesi ridasid uuel leheküljel. Mõnes mõttes ma mõistan, miks yfu-lastel ei lasta enne lihavõtteid inimesi külla kutsuda. See on tõesti psühholoogiliselt väga raske. Just see hetk, kui nad ära lähevad ja mina jään siia edasi. Täna olen kurb ja valmis iga hetk nutma puhkema. Ma ei taha mitte midagi teha, tahan olla ja olla ja olla. Homme on kõik kindlasti parem. Ma ei kujuta ettegi kui raske v6ib pärast jõule siia tagasi tulemine olla. Kogen tõesti midagi väga uut.