Praegu peaks mu elus kõige ilusam aeg olema.. selline rõõsa ja rõõmus ja rahulik ja muredevaba.. aga ei. Life happens.
Kuidas toime tulla inimesega, kes ainult lubab ja lubab.. aga mitte midagi ei muutu? Ma olen nii pettunud. Ma ise olen selline rabeleja.. pingutan ninast vere välja, et vajalikud asjad tehtud saaks.. parema tuleviku nimel. Kui ma midagi luban, siis üldiselt ikka täidan selle lubaduse.. Nii et ma ei mõista absoluutselt sellist asja..
Eriti ajal, kui nii palju on kaalul.. Kui asjasse on segatud kaks inimest, siis miks pean ma üksi kõigega toime tulema? Kas ma tõesti peaks oma ajus asjad nii arvestama, et kuigi meid on kaks, siis pean üksi hakkama saama? Mis mõtet siis on kahekesi olemisel?
Ma pole ammu nii tusane olnud. Tahaks nina täis võtta ja valjult punki kuulata.
