Ebatähtpäev

Täna läks mul uni kuskil 6 ajal ära, kuulsin kuidas isa minema sõitis.. Sundisin ennast magama, aga und enam ei tulnudki.. Asi on mu rahutuses.. selle kuu kolmas sentimentaalne päev.. Ma ei saa öelda: Kallis, head 4. aastapäeva! Ma ei saa ka öelda: Tänan selle toreda aja eest, mis me koos veetsime.. Ma ei saa seda öelda, sest ma ei tea enam, mis oli sellest ajast siiras ja mis mitte.. Kas ma nautisin etendust, kus sa mängisid mu armsamat, ilma et oleks minus iial rohkem näinud kui sõpra? Kas ma nautisin seda, et mind tehti neli aastat lolliks? Ise olen süüdi, et uskusin end tundvat sinupoolset hoolimist ja armastust.. Kas ma peaks sind tänama selle eest, et sina alati viisid asja sõprusest kaugemale, mis pani mind uskuma, et ju sa ei taha siis ainult sõber olla.. samal ajal kui sa teadsid, et sul pole tundeid. Ma tänan sind, et sa lasid mul anda endast kõik, et sul hea oleks.. Ise olen süüdi, et selline lootusetu romantik olen.. idioot olen, et usun, et hetked, mis me koos olime, olid maagilised.. täiesti vaimuhaige inimene, kes omas maailmas kujutab ette, et muinasjutud vastavad tõele.. Minu jaoks oligi kõik ehe.. meil oli armastus ja romantika ja maagia.. ja ma tahaks nii väga uskuda, et oligi.. Minu jaoks olid sa minu teine pool, see keda ma alati oodanud ja otsinud olen.. Kuigi mu käest küsiti, kuidas me üldse koos saime olla, kuna me nii erinevad oleme.. Tegelikult ei ole me midagi nii erinevad.. võib-olla see, mis välja paistab.. aga seest oleme sarnased.. ja sa oskasid mu mõtteid lugeda.. Mul on kahju, et sa mind armastada pole suutnud..