Veider sõna.. "kummaline.." millise-neist-line? Aga tähendab hoopis veidrat.. või midagi sinna poole..
Igatahes, ma olen kummaline. Ma püüan ja püüan ennast määratleda, aga aastatepikkune eneseanalüüs pole tulemusi andnud. Ma ei tunne ennast. Mul pole aimugi, mis mulle tegelikult meeldib ja mis mulle tegelikult üldse ei meeldi.. ja kas ma olen tolerantne või sallimatu.. Mul ei olegi nagu miskeid kindlaid iseloomuomadusi, ma justkui ei saa öelda, et "tüüpiline mina teeb nii ja käitub nii.."
Ja mida ma lõppudelõpuks elult ootan, mis mind õnnelikuks teeb, mida ma tahan ja taotlen oma olemasoluga?
Seda võin kindlalt väita, et mul on pidevalt eksistensiaalsed probleemid..
Pühade ajal sain üle pika aja jälle koju.. tore oli, ma poleks sellest mingi hinna eest loobunud. Siia tagasi tulles sattusin masendusse.. Mitte hullust koduigatsusest, vaid sellest, et minuni jõudis kohutav arusaamine.. Ma olen siin õnnelikum kuidagi.. Ometi on sõbrad ja pere ja armastus nii kaugel, koristan võõraste inimeste järelt, keda ei huvita minuga sõbrustamine väga.. olen palju palju üksi..
Ma olen selle peale palju mõelnud, kuidas saab asi sedasi olla.. ja olen jõudnud järeldusele, et siin tunnen ma end vajatuna.. Jah, ma kirun, et inimesed on nii saamatud, et nad ei või siis ise teha neid asju, mis ma teen.. Siiski, tänu sellele tunnen ma end tublina ja väärtuslikuna.. Teine asi on see, et ma ei tunne ennast hüljatuna.. Ma ei tunne ennast hüljatuna, kuna mul puuduvad ootused, et mu sõbrad mind hullult märkaks ja kutsuks igale poole. Ma pole üksi inimeste seas, ma olen lihtsalt üksi.. Siin on kergem leppida sellega, et ma ei saagi oma sõpradega nii sageli kohtuda, sest nad on kaugel. Mind ei masenda hetkel see, et ma elan 40 km inimestest, kellest ma hoolin ja ikka näen neid kord aastas.. sest ma olen tuhandete kilomeetrite kauguses..
Mul olen mina.. ma usun, et see on hea, et ma endaga nii palju koos olen.. omaette.. Ma õpin endaga olema ja nii ehk vähenevad need konfliktid minus.. Pöidlad pihku.
