Ja nii ongi, et liblikad teevad oma viimaseid lende, päike silitab viimast korda oma soojade kiirtega mu põski.. ja mind on tabanud üksindus..
Suvi oli sellel aastal minu jaoks lihtsalt niii fantastiline. Pidevalt oli kuskile minna, inimesi, kellega hängida.. Mulle meeldib nii, see teeb mind õnnelikuks.
Sügis aga muudab kõike, eriti veel selle aasta sügis. Ma olen jälle kuidagi üksik. Kõik pagevad oma igapäevarutiini, mööda Eestit laiali, aga mina olen ikka veel siin.. Isegi Viljandisse pole mul väga asja enam..
Madisel oli nii õigus kui vähegi olla saab, et need Eesti ilmad on sellised, mis muudavad inimesi masendunuks ja kurvameelseks. Ainult kolm kuud on ju suve. Ilmselt need inimesed ei masendu, kes ise päikesed on.. aga mina olen ju kuu.
Ma tahaks pageda sinna, kus on palju päikest ja inimesed, kes võtavad vabalt. Ma tahaks nii väga õppida seda vabalt võtmist.. ma kujutan ette, et see aitaks mul kaugeneda selle musta augu serva äärest. Ronisin välja, aga praegu valdab mind hiiglama suur hirm sinna tagasi kukkuda..
Üks asi huvitab mind taas, kui paljud inimesed üldse märkaks seda, kui ma lambist ära kaoks?
Mängisin täna viiulit, see tähendab vaid üht...
No comments:
Post a Comment