..

Ma peaks olema rõõsa ja rõõmus, aga see on raske, kui miskid vanainimesed minuga lampi õiendama tulevad nagu oleks mina kogu maailma asjades süüdi. Eks jah, ju olen siis loodud inimkonnale nuhtluseks pattude eest..

Sellistel hetkedel tunnen nii väga, kuidas ma tahaks ära.. Kaugele..

Aga jah, praegu on mul üks teine teekond pooleli, nii et põgeneda pole kuskile.

Usver..

Ma pole 11 kuud siia midagi kirjutanud. Aga see ei tähenda, et ma unustanud olen, et mul sisemaailm on. :D

Nii palju on teha ja mõelda, et ei leiagi aega istuda ja oma mõtteid/tundeid kirja panna.

Elu on nüüd teinud sellise pöörde, et olen otsustanud asju rahulikumalt võtma hakata. Ma püüan igas päevas leida midagi, mis mind naeratama paneks. See polegi nii raske :).

Väike päike igas päevas, pisike nauding igas hetkes..

Mulle tundub, et ma olen natuke maha rahunenud. Ei karda enam nii palju, et kui ma kõike kohe ei tee, jääb elu elamata. Ma olen liiga palju kippunud omale sihte silme ette seadma ja siis nende poole püüeldes iseenda ära unustanud. Vot, rabeletud küll, las ma natuke chillin.. Siis võib-olla peab jälle rabelema hakkama.

Unistused on mul ju endiselt alles..

Loodan, et mu pisike mässumeelsus vanaduse süvenedes ellu suudab jääda ning tahan ka kümne aasta pärast natuke seigelda.

Kui ma enda mina ära ei kaota, siis vast tahan ikka :) Eks.