rõõsa ja rõõmus.. not

Praegu peaks mu elus kõige ilusam aeg olema.. selline rõõsa ja rõõmus ja rahulik ja muredevaba.. aga ei. Life happens.

Kuidas toime tulla inimesega, kes ainult lubab ja lubab.. aga mitte midagi ei muutu? Ma olen nii pettunud. Ma ise olen selline rabeleja.. pingutan ninast vere välja, et vajalikud asjad tehtud saaks.. parema tuleviku nimel. Kui ma midagi luban, siis üldiselt ikka täidan selle lubaduse.. Nii et ma ei mõista absoluutselt sellist asja..

Eriti ajal, kui nii palju on kaalul.. Kui asjasse on segatud kaks inimest, siis miks pean ma üksi kõigega toime tulema? Kas ma tõesti peaks oma ajus asjad nii arvestama, et kuigi meid on kaks, siis pean üksi hakkama saama? Mis mõtet siis on kahekesi olemisel?

Ma pole ammu nii tusane olnud. Tahaks nina täis võtta ja valjult punki kuulata.

mõtlen..

Vahel kui satun nägema pilte inimeste toredatest eludest reisimiste ja pidude ja sõpradega hängimistega, siis muutun kurvameelseks mõeldes, miks minu elus neid asju pole.. Samas, kui hakkan meenutama oma ettevõtmisi, pean tõdema, et ma olen oma elu hästi elanud.. väga palju toredaid läbielamisi :)

Ning see, et hetkel mu elu vaid üks pidu ja pillerkaar pole, on mu enda valik olnud. See on omamoodi uus kogemus ja seiklus koos ettearvamatu tulevikuga.. Kuid kui mu elu ükskord läbi saab, võin öelda, et ma ei ole elanud seda ühekülgselt.. Ainult nii ju saan lõpus öelda, et ma olen tõeliselt elanud :)

üksik hunt

Keegi küsis huntide kohta, et nad elavad ju karjas, miks siis öeldakse üksik hunt. Ma mõistan seda, mida see tähendab. Ma olen inimene, sotsiaalne elusolend, mis tähendab, et ideaalis ma elaks ka nn karjas.. aga ma olen erak. Vahe on selles, et ma olen üksi inimeste seas.. See on kõige hullem variant.

Ma vajan inimesi enda ümber.. Kui ma ütlen inimesi, siis ma mõtlen lähedasi.. sõpru.. inimesi, kes minust hooliksid, huvituksid sellest, mis minuga toimub..

Selliseid inimesi väga pole. Kui otsustasin, et oleks aeg avaldada saladus oma headele sõpradele, siis ei jäänud mul muud üle kui kasutada internetti või telefoni. Mis elu see on, kui ma ei näe inimesi, keda ma tähtsaks pean?

Täna tekkis mul küsimus, kas kõik on ainult ühepoolne. Mina pean neid tähtsaks jne, aga nende jaoks olen mina juba minevik.. sest me elud ei põimu enam igapäevaselt. Mis mul siis viga on, et mina ei suuda inimestest lahti öelda? Miks ma ei leia uusi lähedasi inimesi? Nii mulle hakkabki tunduma, et ma olen friik, kes ei sobi kuskile.. minevik on möödas ja tulevikurongist olen maha jäänud..

Pean paremini hakkama õppima seda üksi olemist, nii et ma ei tunneks, et midagi puudu oleks. Äkki oleksin siis õnnelikum?