:)

Täna öösel ma nägin lendamisund.. see oli lihtsalt liiga hea. Mis veel parem, on see, et kuuldavasti näevad inimesed unes, et nad lendavad siis kui nad on õnnelikud ja vabad..

Viimastel päevadel ma ei suuda naeratust oma näolt pühkida.. :) Ilmselt see ei kesta igavesti, sest mingil hetkel tuleb jälle reaalsus peale, aga nii kaua kuni see kestab, naudin seda täiega :)

Üks mu sõbranna ütles, et isegi läbi msni on tunda seda, et ma rõõmus olen. Ma olengi. Täiesti hullumeelne, kuidas üks juhtum, millele esialgu ei oskagi mingit tähtsust omastada, võib tekitada sellise õndsa vabadusetunde..

Mõni blogi tagasi mõtlesin kirjutada, et ma nii tahaks ära armuda.. Praegu vist olengi. Ei tohiks olla, aga olen. Veelkord ütlen, kuni see kestab, on kõik täiuslik! :)

Uni

Juhtus see, mida ma poleks kunagi osanud arvata, et juhtub. Siiski, see veider juhtum oli just see, mida mul vaja oli. Sain ära öelda paar asja, mis mu hingel, vabandasin ka. Siiralt. Ta ütles, et see, mis oli, see oli.. ja ta ei ole mu peale pahane. Mõtlen, et ehk suudan minagi kunagi andestada inimesele, kes mulle nii teeb/on teinud..

Mu silmad avanesid.. Real love IS forever! See aga ei pruugi tähendada seda, et we will be together forever and ever. Jõudsin arusaamisele, et kui kedagi tõeliselt armastad, siis see armastus jääbki igaveseks, aga kui pole inimest, kes seda meelde tuletaks pidevalt (või pole vajalik, et see meeles mõlguks), kaob see sügavale südamesse ning on seal peidus.

Ta ütles nii õigeid asju minu kohta. Ma tunnistan ausalt, ma olen teda veidi alahinnanud. Ometi tegi ta minu jaoks nii palju asju selgeks. Sain miski kummalise rahu südamesse. Loodan, et see kestab vähemalt mõnda aega.

Kõik, mis on/oli, on õige. Ma ei kahetse midagi. Eilsed asjad jäävad eilsesse, täna on täna, homme on uus algus. See oli parim reaalne uni.

Kurbus

There ain't no use in me trying to tell you how I feel, 'cause what I feel ain't what you're feeling..

Viimastel päevadel on viha jälle kurbuseks üle läinud.. Isver kui lihtne oleks, kui ma suudaks teda vihata, siis ma ei tahaks teda näha, ei ootaks, et ta tuleks ja ei läheks enam ära.. Täna jalutasin koolist koju ning nägin palju vaeva, et keset tänavat mitte nutma puhkeda..

Tears don't become me, pain ain't my friend.. It seems like you enjoy my crying , baby. You always said that I was strong but I believe that you were wrong. Lately , God knows , I have been trying..

Ma tean, et mul pole mõtet oodatagi, et ta muutuks. Seda ei juhtu kunagi.. Ta tahaks ilmselt tüdruksõpra, kes oleks nagu arvuti. Kui tahab, lülitab sisse ja tegeleb, kui ei taha, võib kuu aega eemale hoida sellest. Arvuti ei taha, et talle ilusti öeldakse.. ja reisile ei taha minna ja üritustel ei taha käia.. Arvutil ei ole tundeid. See vist ongi kogu asja saladus.. Minust ei saa kunagi arvutit..

Iga päev sisendan endale, et see, mis oli, see oli.. ja tulevikku sellel asjal ei ole.. Ma ei saa lasta ennast lõhkuda. Oi, kuidas ma tahaks, et ma tema jaoks midagi tähendaks ning et ta oleks valmis vaeva nägema nagu ta igas teises eluvaldkonnas seda teeb.. Mulle tundub, et ma olen ainuke, kes tema poolt nurka visatud saab, kui asi pole nii nagu võiks/peaks..

Kurb kuidagi, et inimene, kes minu jaoks on maailm, peab mind tühiseks..

Kaotus

Eile andsin ilmselt lõplikult alla, mis tähendab, et ma olen kaotaja.. Kolm aastat (ja isegi rohkem) olen võidelnud, et me saaks rõõmsalt koos olla.. aga enam ma ei jaksa..

Ma olen varem ka jõudnud järeldusele, et mitte midagi ei muutu, kui tema enda sees mingeid kalasid ära ei lahenda, aga lootsin ikka.. Nüüd tean, et miski ei muutu kunagi.. Arvasin, et äkki siiski teen mina midagi valesti, aga ei tee..

Nüüd hakkab armastus vihaga segunema. Kust võtab ta endale õiguse käituda minuga nagu ma oleks miski kalts? Ma olen alati olnud valmis poolele teele vastu tulema, tegema head nägu ja olema sõber, isegi kui seest õõnes olen, kuna tahaksin armastust.. ja tema leiab alati põhjuse tujutsemiseks, ignoreerimiseks, tõrjumiseks.. Kõige hullem on see, et ta viskab kõik minu õlule, a la mina räägin teemasid, mida ta arutada ei taha ja mina kujutan omale asju ette jne..

Asi pole kohe kindlasti minus.. Ma ei tea, kas asi on selles, et ta ei mõista emotsioone või selles, et ta kardab lähedust ja peab alati mind eemale tõrjuma, kui me lähedasemaks saame ja kui on jälle katki teinud mind, tuleb tagasi, sest siis ma ei ole tema suhtes enam nii positiivselt meelestatud.. Või on asi hoopis selles, et kardab vabadust kaotada... Või ta tõesti ei armasta mind ja on minuga olnud vaid haletsusest..

Minu meelest on see tema kaotus, kui ta viskab ära inimese, kes on valmis leppima tema vigadega ja kõik andeks andma.. Kuna miski pole muutunud, hakkab see leppimine ja andestamine minu jaoks juba enesehävituslikuks muutuma..

Mul on jõud otsas, mul on raske uskuda armastusse ja ma olen katki.. ja vihane..

Viha hävitab inimest seesmiselt.. sama teeb armastus, nii et vahet pole..

P.S! Selle pildi nimi on "Lipstick lies"

Mäss

Jalutasin kodu poole, käed taskus, klapid peas, olin omas maailmas.. ümisesin kaasa ja nii ükskõik oli ümbritsevast.. Minus on miski seesmine rahutus, rahulolematus.. mäss.. Tahaks kõik pikalt saata..

I say fuck you, you will never know, what is turning in my mind fuck you, so you better watch out, so you better watch out, out...

Kõik ei ole korras, selles ilmselt probleem ongi.. Ma ei suuda ennast tema mõistusesse häkkida, südamesse ammugi mitte.. Ma püüan kõigis maailma asjades olla hea, aga sellest ei paista piisavat.. Pean silmas iga asja oma elus.. Kuna kõikides aspektides on sees miski nihe, tekibki mäss.. ja veel suuremaks õhutab seda mässumeelsust see, et ma olen kõigest üks paljudest, kellel on miskid jamad ja keeruline elu.. Miks peab nii palju katkisi inimesi maailmas olema? Kui ma vaid teaks, mida ma pean tegema, kuidas olema.. Ma ei saa mitte millestki aru..

Mul on vaja ära minna..

Üksi surra?

If we can't live together, we are going to die alone..

Selline lause oli telekas.. ja jäi mind kummitama.. Ma ise olen ka juba ammu jõudnud järeldusele, et tuleb õppida teiste inimestega koos olema, kui ei taha ihuüksi jääda lõpuks.. Tuleb osata arvestada nendega, kompromisse luua ning oma uhkust alla suruda veidi..

Kõige enam kehtib see minu arvates armastuses.. Mul tuleb üks välismaa inimene meelde kohe, kes suhteliselt ihuüksi elab.. ja tundub, et tõrjub eemale potsensiaalsed kaaslased.. Ilmselt ta ei oska kellegagi koos olla, ma tõesti loodan, et ta ei sure üksi.. Samas ei tea, võib-olla teda see ei häirikski.. Samas ta väljendas ennast selgelt, et ta tahaks kedagi küll, aga ta tahaks seda kõige õigemat ja kõige täiuslikumat..

Mul on veel üks tuttav, kes räägib pidevalt, et tal on armastusevajadus, aga ei ole kedagi, kes seda rahuldaks.. Ma olen surmkindel, et asi on temas.. Ta ise ei ole valmis kedagi oma ellu laskma.. Aga erinevalt teistest, ta tunnistab seda endale..

Võib-olla olen ma pime ja rumal ja naiivne.. aga mina usun, et see kõige õigem ja kõige täiuslikum inimene ongi see inimene, kellega sa õpid koos olema.. Kui inimene pole nõus õppima ja endast midagi andma, siis ta ei leiagi seda õiget mitte kunagi. Põhjus on selles, et täiuslikke inimesi ei ole olemas.. vähemalt mitte selles elus..

Meeled..

Põhilisteks meelteks on kompimismeel, haistmismeel, maitsmismeel, nägemismeel, kuulmismeel..

Lisaks on veel mõned meeled, kõik ei tule praegu meelde.. aga noh.. elumeel, liikumismeel, tasakaalumeel jne..

Tema mõjub kõikidele mu meeltele positiivselt.. Mulle meeldib üle kõige teda kallistada ja silitada ja sõrmi läbi ta juuste libistada.. huultega tema põski õrnalt puutuda..

Tema lõhn on mu lemmiklõhn.. ja see ei ole miski poelõhn, vaid päris tema enda lõhn.. Ükskord küsisin ühelt naiselt, kellel on oma mehega täiuslik suhe, kuidas nad üksteist leidsid.. ja ta vastas: lõhna järgi..

Mulle meeldib tema maitse, kui me suud kokku puutuvad..

Mulle meeldib teda lihtsalt vaadata.. lesida tema kõrval ja pähe õppida tema iga näojoont.. meelde jätta tema naerukurdusid, silmi, ripsmeid.. huuli.. nina.. tema näoilmeid.. ma tunnen ta näost ära, mis toimub tema sisemuses.. ma tahan teda mäletada, kui ta peaks mu kõrvalt ära kaduma..

Mulle meeldib ta hääl.. nii päriselus kui telefonis.. mulle meeldib kui ta laulab (ta ei tee seda eriti tihti).. mulle meeldib temaga koos naljakaid filme vaadata, sest tema naer julgustab ka mind rohkem naerma.. mulle meeldib see, kuidas ta teeb ühte häält, kui ta muigab ja on naerma hakkamise äärel..

Mulle meeldib, kui ta on mu lähedal.. see kuidas ma silmad ja kõrvad kinni tema lähedalolekut tajun..

Kõige enam meeldib mulle, kui saan tema kaisus olla.. siis saan teda kõikide oma meeltega tajuda.. mu elu täiuslikumad hetked on need, kui saan tema embuses lebada.. lihtsalt olla..

Olen omadega nii sees.. armastuse sees..

Muusika

Täiesti hullumeelne, kui ilusaid muusikapalu suudavad inimesed genereerida.. Lihtsalt kuuled ja kohe armud.. ja jäädki kuulama.. See on nii hämmastav, kuidas muusika sisse saab kõik panna.. rõõmsameelsed ja kurvameelsed tunded, naeratused, pisarad..

Ma jumaldan kui miskisse lihtsasse laulu on kaasatud viiulimäng.. Ei tea, kas selle põhjuseks on asjaolu, et olen viiulit armastama õppinud, kuna seda muusikakoolis õppisin.. Tean oma viiuli iga kumerust ja iga keele häälekõla ja läiget.. Ma arvan, et paljud ei usuks elu sees, et minul ja viiulil võiks miski sügavam side olla.. aga see ongi minu saladus..

Siis kui maailm minu vastu liiga karm on, võtan ta välja ja mängin oma valu minema. Mitte päris ära, aga veidi vähemaks. Ma oskan hästi viiulit mängida, siis kui me oleme kahekesi.. Teiste ees ei oska ma ennast nii väljendada..

Mõnes mõttes on viiulimäng nagu seks.. seda ei taha ka väga teiste ees teha ning see on kahe isiku täiesti omavaheline asi.

Muusika on imeline leiutis ja viiul on minu hingeravim..

Armastus

Kunagi ma arvasin, et ma tean mis armastus on.. Nüüd, kui tema minu elus on, mõistan, et ma ei teadnud siis tuhkagi.. Ta on justkui täpselt minu jaoks tehtud.. minu kõige kõige lemmikum inimene maailmas.. Ei, ta ei ole täiuslik.. keegi pole ju. Aga mulle meeldib ta täpselt sellisena nagu ta on.. ma ei taha et ta muutuks, ma ei taha teda muuta.. tahan vaid, et ta mul olemas oleks.. Ta teeb mind õnnelikuks.. Kurvaks teeb ta mind siis kui ma kaua kaua ei saa tema läheduses olla.. teda vaadata, hingata, hoida.. Ta on narkootikum mu kõikidele meeltele.. Ei, valesti ütlesin.. narko on ju paha, aga tema on hea.. Selleks olengi tema nimel kõigeks valmis.. Tegelikult ei ole kasulik öelda "kõigeks". Ma olen valmis paljuks.. palju rohkemaks kui arvasin end olevat.. Ma suudan teda oma minast kõrgemale positsioonile asetada.. See peaks palju ütlema.

Täna tuli mulle hirm, et kui ta peaks oma teed minema ja ma kogemata katki lähen seetõttu, kas ma suudan üldse kedagi armastada veel? Äkki ühe mu tuttava inimesega juhtuski nii? Uskus armastusse ja armastas iga keharakuga.. ja siis läks katki.. ja nüüd.. on tal liiga poogen..
Kas minuga võib ka nii juhtuda, et ma ei pea enam armastust ja sellega kaasnevat pühaks?

Oleks ju tore loota, et ta ei lähe minu juurest ära, aga ta on üksik hunt.. tal on oma tee, mida ta peab käima.. Kui ta ongi minu jaoks loodud, siis see tee peaks minu omaga veidi ühtima vist.. aga kui ei ühti?

Ma ei taha sellest mõelda..