..

Ma peaks olema rõõsa ja rõõmus, aga see on raske, kui miskid vanainimesed minuga lampi õiendama tulevad nagu oleks mina kogu maailma asjades süüdi. Eks jah, ju olen siis loodud inimkonnale nuhtluseks pattude eest..

Sellistel hetkedel tunnen nii väga, kuidas ma tahaks ära.. Kaugele..

Aga jah, praegu on mul üks teine teekond pooleli, nii et põgeneda pole kuskile.

Usver..

Ma pole 11 kuud siia midagi kirjutanud. Aga see ei tähenda, et ma unustanud olen, et mul sisemaailm on. :D

Nii palju on teha ja mõelda, et ei leiagi aega istuda ja oma mõtteid/tundeid kirja panna.

Elu on nüüd teinud sellise pöörde, et olen otsustanud asju rahulikumalt võtma hakata. Ma püüan igas päevas leida midagi, mis mind naeratama paneks. See polegi nii raske :).

Väike päike igas päevas, pisike nauding igas hetkes..

Mulle tundub, et ma olen natuke maha rahunenud. Ei karda enam nii palju, et kui ma kõike kohe ei tee, jääb elu elamata. Ma olen liiga palju kippunud omale sihte silme ette seadma ja siis nende poole püüeldes iseenda ära unustanud. Vot, rabeletud küll, las ma natuke chillin.. Siis võib-olla peab jälle rabelema hakkama.

Unistused on mul ju endiselt alles..

Loodan, et mu pisike mässumeelsus vanaduse süvenedes ellu suudab jääda ning tahan ka kümne aasta pärast natuke seigelda.

Kui ma enda mina ära ei kaota, siis vast tahan ikka :) Eks.

Kinni..

Can't have it all, but I'll try anyway..

Nii ma tahaks mõelda ja teha ja olla.. Ilmselt natukene teengi.. Noh, käin koolis.. hakkasin nüüd tööle lõpuks ometi ja panin end veel lisaks ühtedele kursustele kirja. Loodan, et ma saan hakkama, kuigi rabelemist tõotab palju tulla.

Kõik on hästi. Ei, KÕIK ei ole kunagi hästi. Nii minulgi.. ma tahan rohkem kui on võimalik ühel inimesel saada. Ma tahan saada haritumaks kui ma olen, ma tahan teha tööd, ma tahan õppida uusi asju, ma tahan olla oma kallimaga ja kunagi saada lapsigi.. ja ma tahan olla vaba ning seigelda. Siit see ebakõla tulebki, kuna ma tahan nii paljusid asju, siis on ka loogiline, et üks hakkab teist välistama. Või vähemalt mulle tundub nii. Siis ma emon jälle ja mõtlen, kuidas ma nii saamatu olen, kuna ei saa hakkama kõigega, millega ma tahaks hakkama saada.

Ma tahan olla vaba, aga olen ennast sidunud nii kinni kui üldse võimalik. Miks ma ei oska olla rahul sellega, mis on? Siis ma ei peaks valusalt neelatama igakord kui.. ah, las see jääb..

Ma ei teagi enam, millest unistada.. unistan kõigest ja mitte millestki. Minu käest küsiti mõni aeg tagasi, kuhu ma tahaks kõige rohkem reisida? Ma ei oska sellele vastust anda.. Ma ei teagi, mida ma kõige rohkem tahan või kõige rohkem oskan või üldse..

Loodan, et nuputan välja millalgi.. ja vähem tahtma peaksin õppima.. aga kas ma siis areneks üldse kuskile?