.....

Ma olen vist liiga loll, et õnnelik olla/õnnelikuks saada.. Ma tahan südamest uskuda, et inimesed on ilusad ja head.. Ma olen valmis andestama ja püüan mõista.. Ma lasen ennast lõhki käristada ja usun, kui inimene lubab, et ta püüab seda enam mitte teha.. ja usun seda miljon korda.. ja sama palju lasen ennast katki teha..

Ja sina ütled, et eilsed sõnad täna enam ei kehti.. Minu jaoks tähendasid need uue ja parema algust, minu jaoks oli see maailm, mis on täis õnnelikkust.. Ma uskusin, et nüüd viimaks on kõik hea, kuna sa lõpuks said aru, kui oluline inimene ma su jaoks olen. Ma ilmselt armastan sind liiga palju, et näha läbi su valed. Ma hoolin sinust liiga palju, et kahtlustada, et võid mind reeta.. Ma vaatan sind südamega ja näen ainult seda, kui hea sa oled. Südamehääl varjutab mõistuse ning ma pigistan silmad kinni, kuna ma ei taha teada, et sa võid tõeliselt vastik olla.. Ma ei taha tunnistada, et sa oled egoistlik tõbras, kes ei vääri mu pisaraid ega seda, et sind mõista püüan..

Ma olen lasknud sul võtta oma viimsegi eneseväärikuse, oled jätnud mulle vaid teadmise, et ma pole midagi väärt.. et ma olen rumal ja tühine..