Fucked up family..

Nii palju on ema öelnud, et ta ei taha, et me õega ära koliks vms, sest mis nad isaga ikka nagu hundid uluvad kahekesi suures majas.

Tõsiasi on, et kõige parem on kodus olla siis, kui kedagi pole.. Mul on f*cking kõrini nendest draamadest.. sellest pingelisest õhkkonnast ning sellest, kuidas mitte kunagi millegagi rahul ei olda.

Ma absoluutselt ei imesta, et ma selline vaimselt ebastabiilne isik olen.. oleks mul siis miski turvaline ja rahulik keskkond olnud, kus enesekindlaks ja rahulikuks isikuks sirguda oleks saanud..

Ma vihkan tähtpäevi ja pereväljasõite vms.. ükski jõul, jaan, kellegi sünnipäev, lõpetamine jne ei möödu selleta, et keegi läheb närvi ja ongi skandaal majas..

Kui kaua kuskil ära olen olnud ning koduigatsust tundud ning siis lõpuks koju jõudnud ja mõelnud, et nii hea on kodus olla.. ei möödu kümmet minutitki kui keegi jälle miski probleemiga näkku sõidab mulle. Ja juba tahan ära jälle..

Kodu on minu kindlus.. my ass..

Kahju, et ma robot-inimene pole, nii saaksin kõigest mitte hoolida..

oeh jah..

Ma ise ei suuda endaga kuidagi rahul olla. Olen liiga enesekriitiline. Seetõttu tunnen ennast väga kergesti halvasti kui keegi minust halvasti arvab. Kui hästi arvatakse, suudan mõelda, et ju ma pole siis nii nõme inimene.. et järelikult teen midagi õigesti. Kui aga miski suvaline inimene, kellega ma (ilmselt) pole kunagi kohtunud, ütleb, et ilmselt olen ma psühhomõrd, kes endiselt armastab oma esimest noormeest (ja ainult teda) ning keda valdab paaniline hirm üksiolemise ees, mistõttu otsib ta haavatavaid isiksusi (nagu inimene, kellega 4 aastat koos olin) ning püüab nad lõksu ning hoiab enda juures sugutungi ja ähvarduste abil.. saan ma väga palju haiget.

Tõesti, mind pole nii valusasti ammu solvatud. Mina olin see, kes kogu hingest armastas, andis endast kõik, mis võimalik.. olin alati olemas.. isegi siis kui ta juba sada-seitsekend-kaheksa-tuhat korda oli mind pikalt saatnud ja siis tagasi tulnud (omal algatusel..).. Siis aga tuleb miski suvaline tont sellist teooriat aretama. FTS. nahh..

Miski suvaka arvamus ei peaks mulle korda minema, aga näed.. läks.. ja siiani pean sellele mõtlema..

Keil oli ilmselt vägagi õigus, kui ta ütles, et tegu on kibestunud inimesega. Nii et jah, kumb meist psühh on.

Minu silmis on inimesed ilusad ja head.. (välja arvatud mõned üksikud erandid, mis aga ei sega üldistamist).

:)

Mul on head uudised.. vahepeal olin jälle musta auku vajumas, stress kooli lõpetamise ja suhtesegaduste pärast.. Kuid mul läks õnneks kooli lõpueksam edukalt sooritada ja suhted tunduvad ka laabuvat.

Ta ei ole minuga suheldes enam nii avatud ja on pigem tõrjuv. Mul on kahju, kuid pole minu võimuses midagi teha. Ma siiralt loodan, et ta saab rõõmsaks ja õnnelikuks.

Ma olen vahel nii rumal. Eriti siis kui mul on vaja muljet avaldada, sõidab katus minema ja käitun nagu hälvik. On üks noormees, kes millegi pärast arvab endast väga halvasti.. ja mina (kes ma peaks olema psühholoogiaalaste teadmistega..) ütlesin talle nii palju pahasti.. Naljaga pooleks, kuid siiski polnud mul õigust selline olla. Oh mind..

Kuid Tema.. ta on minu jaoks. Alles eile nägin teda, aga juba igatsen ennast pooleks. Aeg lendab miski turbokiirelt, kui temaga olen.. Minu isiklik kallis :)

I like.. where you sleep.. when you sleep.. next to me.
I like.. where you sleep.. Here.

Our lips.. can touch.. and our cheeks.. can brush.
Cause our lips.. can touch.. Here.

Where you are the one.. the one, that lies close to me. Whispers, "Hello, I miss you quite terribly." I fell in love, in love, with you suddenly. Now there's no place else I could be but..

Here in your arms.