Romantik my ass..

Ma olen ennast terve elu pidanud romantikuks, kuid viimasel ajal olen ma selles kahtlema hakanud. Ma ei saa romantik olla, sest ma olen liiga analüütiline.. ja ma ei oska vist ainult südamega armastada..

Ma ei tea enam, kas ma üldse olen armastanud või on see olnud lihtsalt miski tugev kiindumus, miski rõõm selle üle, et ma ei pea olema üksi..

Ma tunnen, et ma ei ole oma puuduvat pusletükki veel leidnud. Ma ei taha, et ma peaksin kahtlema, kas ma ikka armastan inimest, kellega ma nn paar olen..

Ma näen enda ümber inimesi, kes nii on teineteise jaoks loodud.. Mul on rõõm nende üle.. Mina ise aga olen vastik bitch, kes ei suuda ühegi oma kaaslasega rahul olla..

Niisiis, ma ei teagi, mida teha.. kas jätkata läbi elu rändamist üksi.. või püüda leppida selle pooliku variandiga.

Täna armastan, homme ei armasta, ülehomme põlgan, eile kahetsen, üleülehomme armastan jälle.. Keeruline. Ma ei viitsi enam.

Eks pean jälle sisendama endale, et aeg annab vastuse.. ja seni kulgen niisama..

Tüdimus

Ma ei viitsi, ei taha, ei saa.. mul on kopp ees, ma olen tüdinenud, kammib sajaga. Mulle meeldib see maa ja see kultuur.. kuid.. mind on ära tüüdanud see sotsiaalne isoleeritus. Ma tean, et ma olen introvertne, mistõttu mul on raskusi kiiresti inimesi omaks võtta.. ja see ilmselt tekitabki tuska.

Mul on siin pere, kellega me suhted on väga pinnapealsed ning keda eriti ei huvita, mis ma mõtlen või tunnen, nad ei tea minust tuhkagi.. Ma ei pane neile seda pahaks, sest saan aru, et nad tahavad aja, mis neile töö kõrvalt jääb üksteisele pühendada ja neil pole üleliigset tähelepanu minu jaoks.

Mul on siin sõbranna, kellega ma tutvusin siin ja ma olen väga õnnelik, et ta mul on, sest muidu ma ei suudaks üldse siin olla. Kuid ta ei ole veel nii lähedaseks mulle saanud, et ma oma hinge ta ees alasti kisuks.

Sellest ma tunnengi puudust, inimestest, kes teavad mind ja keda ma usaldan ja kellega koos ma tunnen ennast turvaliselt, kes on mulle lähedased, kes on mingil määral mu südame küljes. Emotsionaalne side. Vohh. See ongi see, mida mul siin pole ning mille puudumine võtab minult ära jõu olla rõõsa ja rõõmus.