Üksik

Olen alates 18. detsembrist puhkusel, selle aja jooksul olen ühel õhtul külastanud Annikat (mul õnnestus ennast külla kutsuda jälle) ja Keid ning tema peret (Hanna-Loore kutsus).

Mul on palju palju aega olnud oma elu ja olu üle järele mõelda ning mõnes asjas selgusele jõuda. Vaadates tagasi mööduvale aastale, olen täheldanud, et üldiselt olen mina see inimene, kes vanade sõpradega msnis vestlust alustab ning tunneb nende elukäigu vastu huvi ja teeb ettepanekuid kokkusaamiseks. Mina olen see, kes püüab leida teiste inimeste eludes aega minu jaoks.

Kuidagi kurvaks teeb see, et mina ei huvita kedagi. Kõigil on uued elud, kuhu mina enam ei mahu. Ma ei mõista, kas ma olen saamatu või milles on asi, et minul puudub üldse igasugune elu. Mul nagu polekski sõpru. Kuhu on nad kõik kadunud?

Viljandis on kursakaaslased, kuid siiski olen kuidagi louneriks jäänud. Ma ei tea, mida ma teeks, kui meil Mailise ja Getteriga neid esmaspäevaseid või teisipäevaseid tsikikaid poleks. Ma annaks otsad vist. Praegu olengi seda tegemas, sest ma pole seal ning neid pole seal. Siin, kus ma olen, pole mitte kedagi. Kadi on ainus, kellele ma vahel meelde tulen, aga üldiselt on ta ju busy lady. Rohkem pole kedagi, isegi selliseid inimesi pole, kellega hängima ma ennast ise söandaks kutsuda. Enam mitte, olen täiesti ära võõrdunud.

Usun, et uuel aastal muutun veel üksikumaks, kuna võtsin vastu otsuse, et ma ei kutsu ennast enam kuskile ise. Ilmselt suren üksindusse, aga vähemalt säilitan eneseväärikuse. Lohutan ennast sellega, et nende kaotus. Kuigi ilmselt mitte väga suur, sest kui ma oleks suur kaotus, siis inimesed kutsuks mind ise külla ja tunneks minu vastu huvi. Lihtsalt üks inimene vähem, kes nende peale mõtleb ja neid väärtuslikuks peab. Tühiasi ju. Eks.

I'm a looser baby.. so why don't you kill me..