Jalutasin kodu poole, käed taskus, klapid peas, olin omas maailmas.. ümisesin kaasa ja nii ükskõik oli ümbritsevast.. Minus on miski seesmine rahutus, rahulolematus.. mäss.. Tahaks kõik pikalt saata..
I say fuck you, you will never know, what is turning in my mind fuck you, so you better watch out, so you better watch out, out...
Kõik ei ole korras, selles ilmselt probleem ongi.. Ma ei suuda ennast tema mõistusesse häkkida, südamesse ammugi mitte.. Ma püüan kõigis maailma asjades olla hea, aga sellest ei paista piisavat.. Pean silmas iga asja oma elus.. Kuna kõikides aspektides on sees miski nihe, tekibki mäss.. ja veel suuremaks õhutab seda mässumeelsust see, et ma olen kõigest üks paljudest, kellel on miskid jamad ja keeruline elu.. Miks peab nii palju katkisi inimesi maailmas olema? Kui ma vaid teaks, mida ma pean tegema, kuidas olema.. Ma ei saa mitte millestki aru..
Mul on vaja ära minna..
