.....

You see.. it's just like you.. you say things like that and you make it impossible for me to hate you.. and I hate you.. I really hate you..

See on tsitaat ühest mu lemmikust armastusfilmist.. Seda ütleb naine pärast seda kui mees, kes on ta hüljanud, tuleb ja ütleb, et armastab teda.. Kui ta on seda öelnud, hakkab ta nutma ja nad suudlevad.. happy ending..

Kursaõde ütles, et tema ei tuleks nii hästi toime nagu mina seda teen.. aga ma ei tule ju üldse toime.. Mulle jõudis reaalsus kohale, aga see viis mind reaalsusest eemale.. Kõlab ebaloogiliselt? Reaalsus tuli mu sisemaailma ja nüüd on mul raske välise maailmaga kontaktis olla.. Ainus, mis ma suudan teha, on liikumatult lebada ja silmadega ühte punkti vahtida..

Ma mõtlen talle. Mõtlen, et ei suuda teda kuidagi vihata. Ma ei saa vihata teda selle eest, et ta on tema ise.. Ma tunnen teda, vahel tundub, et isegi rohkem kui ta ise..

Mul ei jää muud üle kui leinata, kuna kaotasin väga lähedase inimese..

Kuigi tean, et teda pole enam minu jaoks, loodan ma siiski, et ta tõuseb tuhast ja ütleb, et armastab mind. Täpselt nagu seal filmis.. Jah, unistada ma oskan.. aga päris elu on hoopis midagi muud..