Armastus

Kunagi ma arvasin, et ma tean mis armastus on.. Nüüd, kui tema minu elus on, mõistan, et ma ei teadnud siis tuhkagi.. Ta on justkui täpselt minu jaoks tehtud.. minu kõige kõige lemmikum inimene maailmas.. Ei, ta ei ole täiuslik.. keegi pole ju. Aga mulle meeldib ta täpselt sellisena nagu ta on.. ma ei taha et ta muutuks, ma ei taha teda muuta.. tahan vaid, et ta mul olemas oleks.. Ta teeb mind õnnelikuks.. Kurvaks teeb ta mind siis kui ma kaua kaua ei saa tema läheduses olla.. teda vaadata, hingata, hoida.. Ta on narkootikum mu kõikidele meeltele.. Ei, valesti ütlesin.. narko on ju paha, aga tema on hea.. Selleks olengi tema nimel kõigeks valmis.. Tegelikult ei ole kasulik öelda "kõigeks". Ma olen valmis paljuks.. palju rohkemaks kui arvasin end olevat.. Ma suudan teda oma minast kõrgemale positsioonile asetada.. See peaks palju ütlema.

Täna tuli mulle hirm, et kui ta peaks oma teed minema ja ma kogemata katki lähen seetõttu, kas ma suudan üldse kedagi armastada veel? Äkki ühe mu tuttava inimesega juhtuski nii? Uskus armastusse ja armastas iga keharakuga.. ja siis läks katki.. ja nüüd.. on tal liiga poogen..
Kas minuga võib ka nii juhtuda, et ma ei pea enam armastust ja sellega kaasnevat pühaks?

Oleks ju tore loota, et ta ei lähe minu juurest ära, aga ta on üksik hunt.. tal on oma tee, mida ta peab käima.. Kui ta ongi minu jaoks loodud, siis see tee peaks minu omaga veidi ühtima vist.. aga kui ei ühti?

Ma ei taha sellest mõelda..