Eile andsin ilmselt lõplikult alla, mis tähendab, et ma olen kaotaja.. Kolm aastat (ja isegi rohkem) olen võidelnud, et me saaks rõõmsalt koos olla.. aga enam ma ei jaksa..
Ma olen varem ka jõudnud järeldusele, et mitte midagi ei muutu, kui tema enda sees mingeid kalasid ära ei lahenda, aga lootsin ikka.. Nüüd tean, et miski ei muutu kunagi.. Arvasin, et äkki siiski teen mina midagi valesti, aga ei tee..
Nüüd hakkab armastus vihaga segunema. Kust võtab ta endale õiguse käituda minuga nagu ma oleks miski kalts? Ma olen alati olnud valmis poolele teele vastu tulema, tegema head nägu ja olema sõber, isegi kui seest õõnes olen, kuna tahaksin armastust.. ja tema leiab alati põhjuse tujutsemiseks, ignoreerimiseks, tõrjumiseks.. Kõige hullem on see, et ta viskab kõik minu õlule, a la mina räägin teemasid, mida ta arutada ei taha ja mina kujutan omale asju ette jne.. Asi pole kohe kindlasti minus.. Ma ei tea, kas asi on selles, et ta ei mõista emotsioone või selles, et ta kardab lähedust ja peab alati mind eemale tõrjuma, kui me lähedasemaks saame ja kui on jälle katki teinud mind, tuleb tagasi, sest siis ma ei ole tema suhtes enam nii positiivselt meelestatud.. Või on asi hoopis selles, et kardab vabadust kaotada... Või ta tõesti ei armasta mind ja on minuga olnud vaid haletsusest..
Minu meelest on see tema kaotus, kui ta viskab ära inimese, kes on valmis leppima tema vigadega ja kõik andeks andma.. Kuna miski pole muutunud, hakkab see leppimine ja andestamine minu jaoks juba enesehävituslikuks muutuma..
Mul on jõud otsas, mul on raske uskuda armastusse ja ma olen katki.. ja vihane..
Viha hävitab inimest seesmiselt.. sama teeb armastus, nii et vahet pole..
P.S! Selle pildi nimi on "Lipstick lies"
