Üksi surra?

If we can't live together, we are going to die alone..

Selline lause oli telekas.. ja jäi mind kummitama.. Ma ise olen ka juba ammu jõudnud järeldusele, et tuleb õppida teiste inimestega koos olema, kui ei taha ihuüksi jääda lõpuks.. Tuleb osata arvestada nendega, kompromisse luua ning oma uhkust alla suruda veidi..

Kõige enam kehtib see minu arvates armastuses.. Mul tuleb üks välismaa inimene meelde kohe, kes suhteliselt ihuüksi elab.. ja tundub, et tõrjub eemale potsensiaalsed kaaslased.. Ilmselt ta ei oska kellegagi koos olla, ma tõesti loodan, et ta ei sure üksi.. Samas ei tea, võib-olla teda see ei häirikski.. Samas ta väljendas ennast selgelt, et ta tahaks kedagi küll, aga ta tahaks seda kõige õigemat ja kõige täiuslikumat..

Mul on veel üks tuttav, kes räägib pidevalt, et tal on armastusevajadus, aga ei ole kedagi, kes seda rahuldaks.. Ma olen surmkindel, et asi on temas.. Ta ise ei ole valmis kedagi oma ellu laskma.. Aga erinevalt teistest, ta tunnistab seda endale..

Võib-olla olen ma pime ja rumal ja naiivne.. aga mina usun, et see kõige õigem ja kõige täiuslikum inimene ongi see inimene, kellega sa õpid koos olema.. Kui inimene pole nõus õppima ja endast midagi andma, siis ta ei leiagi seda õiget mitte kunagi. Põhjus on selles, et täiuslikke inimesi ei ole olemas.. vähemalt mitte selles elus..