Lahendused..

Tuleb välja, et midagi minu sees on kuidagi paika loksunud, paljud sisemised valupunktid hakkavad lahendusi leidma ning tundub, et elust võib isegi asja saada, kui külm ära ei võta..

Natuke tunnen samas hirmu ka, mis saab tulevikust, kas ma suudan jätkuvalt positiivseks jääda? Olin täitsa musta augu põhja lähedal omadega ja tasapisi olen sealt välja roninud ning nüüd tunnen, et näen juba üle serva.

Siiski on surmapatte, millega ma pean võitlema.. Surmapattude teema on kristlik, kuid ma ei ole tõsiusklikuks hakanud. Lihtsalt olen analüüsinud asju ning tõde on väga lihtne, peaksin vältima surmapattude tegemist, et olla õnnelik..

Suurim võitlus käib mul uhkusega, ma lihtsalt ei suuda olla kellegi alluv, eriti kui ma tunnen, et inimesed, kellele ma allun, on sutsu rumalavõitu kohati. Kes aga olen mina, et lahterdada inimesi rumalateks ja mitte? Kust tuleb see, et ma pean ennast kõiketeadjaks ja maailmatargaks? Tähtkuju pani selle paika?

Natuke kade olen ka.. Ma ei ole ahne, mu jaoks pole vaja hirmsasti asju omada, aga ma vahel olen nii kuramuse kade, et mind ajab oksele. Ma olen kade, kui kellelgi on kellegagi lahedamad juhtumised kui minul, ma olen kade kui keegi läheb kuskile.. Ma olen kade, kui kuulen, et keegi on saladuse, mis ma arvasin, et ta ainult mulle usaldab, rääkinud ka kellelegi teisele.. Ma tahan olla kõige kõigem.. Vastik-nõme.. Ma ei taha kadedust tunda, aga iseenesest kihiseb mullidena üles see sapimaitseline jälkus.

Nii et jah, tööd veel on.. Palju veel lahendusi otsida.. Aga nirvaana, siit ma tulen :)