Dilemma..

Paar päeva tagasi pani üks mu sõber mind väga raskesse olukorda. Nimelt, olime peol.. Kuidagi sattusid ühe kuti päikseprillid talle ette, talle hakkasid need meeldima ning ta pistis need omale kotti.. Varastamine ei ole just minu tassike teed..
Lisaks sellele vihkan ma ka valetamist. Ma ei taha valetada..

..ja see raske olukord seisnes selles, et mu sõber ütles sellele kutile, et ta pani need päikseprillid ühe laua peale, et tema ei tea, kus need nüüd on.. et kutt küsigu minu ja veel ühe tüdruku käest, kui ta ei usu..

Ma olin vait, ma tundsin ennast nii ebamugavalt. Ma ei saanud oma sõpra reeta, et õiglust jalule seada ja ma ei suutnud ka valetada. Ma olin vait ja soovisin, et ma saaks ruttu minema sealt..

Ma ei tea, kas ma tegin õigesti, olles vait ja mõttes kiruda olukorda, millesse mind kisti.. või oleksin ma pidanud reetma oma sõbra?

Ma vihkan, et mulle nii tehti..

Inimesi tuntakse sõpradest, aga mina ei varasta.. ja ma ei valeta.. Mu sõber on üldiselt tore ja hooliv inimene, kes on alati väga abivalmis ja lahke.. ja üldse palju asju.. Aga see on nii suur tilk tõrva meepotis, et ma ei teagi..

Vihkan..