Ma ei viitsi, ei taha, ei saa.. mul on kopp ees, ma olen tüdinenud, kammib sajaga. Mulle meeldib see maa ja see kultuur.. kuid.. mind on ära tüüdanud see sotsiaalne isoleeritus. Ma tean, et ma olen introvertne, mistõttu mul on raskusi kiiresti inimesi omaks võtta.. ja see ilmselt tekitabki tuska.
Mul on siin pere, kellega me suhted on väga pinnapealsed ning keda eriti ei huvita, mis ma mõtlen või tunnen, nad ei tea minust tuhkagi.. Ma ei pane neile seda pahaks, sest saan aru, et nad tahavad aja, mis neile töö kõrvalt jääb üksteisele pühendada ja neil pole üleliigset tähelepanu minu jaoks.
Mul on siin sõbranna, kellega ma tutvusin siin ja ma olen väga õnnelik, et ta mul on, sest muidu ma ei suudaks üldse siin olla. Kuid ta ei ole veel nii lähedaseks mulle saanud, et ma oma hinge ta ees alasti kisuks.
Sellest ma tunnengi puudust, inimestest, kes teavad mind ja keda ma usaldan ja kellega koos ma tunnen ennast turvaliselt, kes on mulle lähedased, kes on mingil määral mu südame küljes. Emotsionaalne side. Vohh. See ongi see, mida mul siin pole ning mille puudumine võtab minult ära jõu olla rõõsa ja rõõmus.
2 comments:
Kas Sa tuleksid mu sünnipäevale ? :)
Ma varakult teatan.. kui ma Sind msn-is näen, siis saadan kutse ka :) aga et Sul oleks mõtlemisainet, siis teemaks on Räpp :)
Sinu pisi.
Varsti tuled koju :)
Igatseme..
Ära heida meelt hea inimene. "Kodu see on imeline..." ja sinna on siis kuskil 20 päeva? Siin ootamas inimesed ja pärast kui tagasi lähed, raudpolt tunnevad juba puudust. Jää on sulanud!
Tsaupakaa.
Post a Comment