Eile lugesin GoDiscoveri ajakirja, mis ta siia jättis mulle lugemiseks. Maailm on nii suur ja nii palju on avastada ning nii paljusid seiklusi, millest ma tahaks osa võtta. Ma olen juba 23, millal jõuan ma kõike näha ja kõike kogeda?
Ma tegin selle sammu, et rebisin ennast lahti igapäevasest ja harjumuslikust ning tulin siia. Nüüd aga hakkab ka siin kõik nii igapäevaseks ja harjumuslikuks muutuma, nii et minu jaoks ei ole see midagi erilist. See kahvatub kõikide nende kogemuste ees, mida inimesed läbi elavad. Ma pole sammugi Euroopast kaugemale astunud.
Ma tahan ka teha maailmale tiiru peale mootorrattaga, tahan elada veidi koos rändrahvaga, tahan näha lennukiaknast Indoneesia vulkaaniotsi, mis ulatuvad pilvedest kõrgemale, ma tahan kogu kupatust.
Jah, kui sa midagi väga tahad, hakkab kogu universum selle nimel tööle, et sa seda saaksid. Ma tõesti väga tahan. Samas tuleb leida ilmselt miski tasakaal paikse ja turvalise elu ning seikluste vahel. Mulle meeldib, kui mul on nn kodusadam, kus kõik on tuttav ja oma. Siiski tahan hüpata tundmatusse ja põgeneda rutiinist.
Kõige rohkem tahaks, et mul oleks kaaslane, kellega koos kõiki neid rännakuid ette võtta.. Teadmisi, kuidas saada seda, mida ma tahan.. mis võimalused on.. ning kuidas ellu jääda.
Mingi risk käib asja juurde, aga siiski ei tohiks liiga uljas olla ju.
Unistused on need, mis annavad mõtetele tiivad.. ja unistusi tuleb elada. Siiski on asju, mis jäävadki unistusteks, kuid ka selles on oma võlu..
2 comments:
23 pole ju vanus ega keskit, kõike jõuab.
Ja tõsi, kõige suurem jõud on tahtejõud, kõige suurem usk on eneseusk. Usu ja jõuad.
Kadri, mina olen endiselt reisihuviline. endiselt. ilmselt ka järgmised 30 aastat, nii et aega on :)
Post a Comment