Keegi küsis huntide kohta, et nad elavad ju karjas, miks siis öeldakse üksik hunt. Ma mõistan seda, mida see tähendab. Ma olen inimene, sotsiaalne elusolend, mis tähendab, et ideaalis ma elaks ka nn karjas.. aga ma olen erak. Vahe on selles, et ma olen üksi inimeste seas.. See on kõige hullem variant.
Ma vajan inimesi enda ümber.. Kui ma ütlen inimesi, siis ma mõtlen lähedasi.. sõpru.. inimesi, kes minust hooliksid, huvituksid sellest, mis minuga toimub..
Selliseid inimesi väga pole. Kui otsustasin, et oleks aeg avaldada saladus oma headele sõpradele, siis ei jäänud mul muud üle kui kasutada internetti või telefoni. Mis elu see on, kui ma ei näe inimesi, keda ma tähtsaks pean?
Täna tekkis mul küsimus, kas kõik on ainult ühepoolne. Mina pean neid tähtsaks jne, aga nende jaoks olen mina juba minevik.. sest me elud ei põimu enam igapäevaselt. Mis mul siis viga on, et mina ei suuda inimestest lahti öelda? Miks ma ei leia uusi lähedasi inimesi? Nii mulle hakkabki tunduma, et ma olen friik, kes ei sobi kuskile.. minevik on möödas ja tulevikurongist olen maha jäänud..
Pean paremini hakkama õppima seda üksi olemist, nii et ma ei tunneks, et midagi puudu oleks. Äkki oleksin siis õnnelikum?
2 comments:
Mul on ka siin Viljandis tihti selline tunne tekkinud, et olen üksi. Aga eks me peame kõik vist veidi rohkem vaeva nägema, et kokku saada ja suhelda. Siis kui kõik ühes kohas koos on, siis on lihtne sõprust hoida, aga kui laiali minnakse, siis vist pannaksegi need sidemed proovile.
kuna mul oli au hingeldada seal teisel pool telefonitoru, siis võin kinnitada, et meie koidu ja hämariku saagat võib vaadelda juba teatava huumoriga:D. ükskord ju ikka:D.
Post a Comment