Võiks arvata, et mu maailmas ei toimu midagi, ei siiraid ülevoolavaid rõõmuemotsioone ega tumemusti kurbusenoote.. Toimub ikka, aga ma ei pea neid endasse hoidma ega siia kirjutama, et vähegi ennast väljendada. Mul on ju Tema. Ta mõjub mulle hästi, ta on mu jaoks olemas.
Ma olen jälle mina, on rahu ja armastus ja võib öelda, et saan endaga hakkama..
Avastasin, et mu sisemine mäss hakkab tasapisi vaiksemaks muutuma, ma ei pea enam õnne otsides sõgedana ringi jooksma ja ennasthävitavalt käituma. Võib-olla on see miski vananemise tunnus.. Siiski, olen noor mis noor..
Kaks kuud tagasi ei olnud just kõige õnnelikum aeg. Mu vanaisa suri. Ma siiani ei suuda uskuda, et teda enam pole. Need sinised silmad ja need kõige pehmemad käed ja see naeratus.. Kuidas saab olla, et ma ei näe teda enam kunagi. Ma loodan, et ta teab, kuiväga ma teda taga igatsen.
ja puud ja puud on punased..
Selle aasta värviline sügis viis mind Tartusse. Heade mõtete linna.. Mulle meeldib. Ma mõtlen, et viis aastat tagasi ma ei olnudki ilmselt veel päris küps, et seda teed sammuda. Nii hea, et olen arenenud ja tajun paremini, mis mu ümber toimub.
Nojah, maailmas on masu.. või täpe või pupu.. nimetage, kuidas tahate. Nii hirmus, et see mõjutab omal moel mindki väga sügavalt. Mul on endiselt soov käia ja näha.. Kahjuks aga ei ole ma suutnud sentigi kuskilt näpistada, et oma unistusi täita.
Püüan edasi.. sest tahtejõudu ei tasu alahinnata ju.
Ma olen jälle mina, on rahu ja armastus ja võib öelda, et saan endaga hakkama..
Avastasin, et mu sisemine mäss hakkab tasapisi vaiksemaks muutuma, ma ei pea enam õnne otsides sõgedana ringi jooksma ja ennasthävitavalt käituma. Võib-olla on see miski vananemise tunnus.. Siiski, olen noor mis noor..
Kaks kuud tagasi ei olnud just kõige õnnelikum aeg. Mu vanaisa suri. Ma siiani ei suuda uskuda, et teda enam pole. Need sinised silmad ja need kõige pehmemad käed ja see naeratus.. Kuidas saab olla, et ma ei näe teda enam kunagi. Ma loodan, et ta teab, kuiväga ma teda taga igatsen.
ja puud ja puud on punased..
Selle aasta värviline sügis viis mind Tartusse. Heade mõtete linna.. Mulle meeldib. Ma mõtlen, et viis aastat tagasi ma ei olnudki ilmselt veel päris küps, et seda teed sammuda. Nii hea, et olen arenenud ja tajun paremini, mis mu ümber toimub.
Nojah, maailmas on masu.. või täpe või pupu.. nimetage, kuidas tahate. Nii hirmus, et see mõjutab omal moel mindki väga sügavalt. Mul on endiselt soov käia ja näha.. Kahjuks aga ei ole ma suutnud sentigi kuskilt näpistada, et oma unistusi täita.
Püüan edasi.. sest tahtejõudu ei tasu alahinnata ju.
1 comment:
Kadri ma tahaksin sulle yhe suure suure kalli teha. ja mul on vaga kahju et ma ei saa seda reaalselt praegu teha :( ma tahaksin vaga sinu korval olla kui sa oled kurb. nii tahaks aidata. ma luban et kui ma olen tagasi siis ma kallistan sind kovasti kovasti :)
Post a Comment